“Kas olete kunagi mõelnud, mis juhtub siis kui kogu elusloodus meie ümbert kaob? Just sinna suunda on inimesest tugevalt mõjutatud maakera praegu teel…”

Sellise saatejuhipoolse apokalüptilise mõtisklusega avaneb meie ees nädalatagune osa Rahvusringhäälingu  keskkonnateemasid kajastavast telesarjast „Osoon“. Seekordseks käsitletavaks teemaks on elurikkus. Elurikkuse teemat avavad meie ees Tallinna loomaaia direktor, zooloog Tiit Maran ning Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteadur, botaanik Aveliina Helm. Lisaks saavad saates sõna SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel ja Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees, põllumees Olav Kreen.

Elurikkus

Elurikkus on oluline. Vahet pole, kas räägime vihmametsast või niivõrd „tühisest“ asjast nagu muld. Elurikkus ON oluline. Sellest peab rääkima. Et sõna leviks ja ühiskonnas tekiks arusaam, et ökosüsteemis on kõik omavahel seotud, kõige pisemast pisilasest kõige suurema suurlaseni.

Saates elurikkusest rääkivad bioloogid on mõlemad omal alal vaieldamatud tegijad. Tiit Maran on paljudele meist lisaks loomaaiadirektori ametile juba aastaid tuttav seoses naaritsatega, eeskätt euroopa naaritsa hääbumist käsitlevate uurimustega. Botaanik Aveliina Helm on niidukoosluste ja elurikkusest rääkivate artiklitega olnud suuremas pildis pigem viimase aasta jooksul. Hiljuti pälviski Aveliina Teadusajakirjanike seltsi poolt teadusajakirjanduse sõbra tiitli oma kirjutiste ja väljaütlemiste eest 2018. aastal. Kahepeale on neil kuhjaga pädevust ja teadmisi, et selline oluline teema nagu elurikkus telekavaatajale arusaadavaks ja huvitavaks teha. Saate ühed põnevaimad lõigud ongi need, kus Aveliina ja saatejuht on nö „põllul“, ehk tutvumas objektidega, kus Aveliina teooriat praktikas rakendab. Ometi tundub, et sellisest maalähedusest jäi saatetiimile ja võibolla ka külalistele väheseks, sest võetakse suured kahurid ja asutakse paugutama.

Haubitsaga varblasejahile

Tegelikult avabki kogu saate Aveliina Helm, kes sõnastab selle saate esimese postulaadi: „Kunagi varem ei ole olnud Euroopas niipalju ülesharitud maad. Kunagi varem ei ole kasutatud niipalju pestitsiide ja väetisi“

Väekad sõnad ja kui uskuda seda, mida meedia igapäevaselt meile põllumajanduse teemadel räägib, siis tunduvad vägagi nõustumisväärsed. Öeldu paistab justkui kinnistavat vaatajale seda, mida ta juba niigi teab. Väga hea, linnuke kirjas, läheme saatega edasi… Aga. Postulaatidega on kord juba selline jama, et nad peaksid olema algusest lõpuni tõesed. Kui postulaat logiseb, on jama majas. Kasvõi sellesamase väljahõigatu osas. “Osoon” lööb oma avalausega üleüldise tõsiseltvõetavuskellukese helisema. Ma ei tea kuidas teiega on, aga mind pisut häirib ja teeb ettevaatlikuks kui juba populaarteadusliku telesaate esimeses lauses sulle osaliselt populaarset jama aetakse…

„Kunagi varem ei ole olnud Euroopas niipalju ülesharitud maad“? Tõesti? Kui vaadata ajas mõned aastakümned tagasi, näeme Euroopa Liidu aladel oluliselt suuremat ülesharitud pinda. Metsastusest üleüldse ei räägigi, sest sajanditagusega võrreldes on Euroopa Liit hetkel tõeliselt “metsik”.

Euroopa Liidu maastikud viimasel sajal aastal (Gross changes in reconstructions of historic land cover/use for Europe between 1900 and 2010; Fuchs, R. , Herold, M. , Verburg, P.H. , Clevers, J.G.P.W. , Eberle, J. (2015) Global Change Biology 21 (2015)1. – ISSN 1354-1013 – p. 299 – 313.)

Euroopa Liidu kohta on vastav data täitsa olemas, pealegi kenasti visualiseeritud kujul. Lisaks mullaerosiooni poolt rivist välja viidud muldadele on iroonilisel kombel selle vähesema maakasutuse taga ilmselt just oskuslikum väetiste ja pestitsiidide kasutus. Euroopa põllumajandusel läheb koguni nii hästi, et selle vähenenud haritud pinna peale mahuvad ära ka kümned tuhanded mahetootjad, kes tänulikule Euroopa tarbijale toodavad mitte niivõrd saaki (sest seda neil eriti pakkuda ei ole), kuivõrd emotsiooni ja kõik on rahul ning plekivad selle veidruse rõõmuga kinni.

Lämmastikväetiste kasutus maailmas (Allikas: ourworldindata.org)

Mis puutub väetiste ja pestitsiidide kasutust Euroopa Liidus, siis sellele allikale toetudes julgeks pigem väita, et väetiste kasutamine Euroopa Liidus on viimastel aastakümnetel mõnevõrra langenud. Pestitsiidide kasutuse osas ma samuti mingit röögatut hüpet ei tähelda (Välja arvatud sovjetiriigid, kelle stardiplatvorm 1990-ndatel aastatel oli null). Euroopa Liidu kohta esimese hooga head andmestikku mul samuti leida ei õnnestunud, ent viidatud andmekogumi Suurbritannia näitel julgeks pigem arvata, et see level on aastate lõikes jäänud pigem stabiilseks.

Fosforväetiste kasutus maailmas (Allikas: ourworldindata.org)

Veider, et selline „Euroopa-väide“ saates üleüldse välja käidi. Globaalses mastaabis (vihmametsade röövraie, Hiina röövpõllumajandus, õlipalmiistandused jms populaarsed teemad) olnuks mugavam lajatada ning väite tõesuse kontroll olnuks ka kordades raskem.

Lendavate putukate biomassi uuringute proovide tabel Saksamaa looduskaitsealadel (1989-2016) (https://journals.plos.org/plosone/article/figure?id=10.1371/journal.pone.0185809.t001)

Kui intensiivne maakasutus on sissejuhatuses lahkesti lauale toodud, siis vajutatakse edasi jõudumööda ja üsna rohkesti – palun väga, tolmendajad ja kurikuulus Saksa uuring aastast 2017.  Umbes aasta tagasi lahkasin seda uuringut Peramõtsa blogis ning leidsin, et see uuring on vähemalt sellisena, nagu teda näituseks meil siin Eestis esitletakse, üsna õbluke kirjatükk. Aga aeg on edasi läinud ning seesinane uuring on koos rohkete tsiteerimistega oma elu edasi elanud. Vägisi jääb mulje, et tegemist ongi mingi erilise tänaseks üldtunnustatud masterpiece’ga putukate arvukuse vähenemisest Euroopas. Ka Tiit Maran teeb sedastuse kui ütleb, et Saksamaal on vähenenud kaitsealadel (lendavate) putukate arvukus paarikümne aasta jooksul 75% (sic!). Tuletagem meelde, see Saksa uuring ei mõõtnud potentsiaalsete tolmendajate arvukust, vaid massi ja tegi seda meetodil, mis ajaliste andmete kogumise mõttes on kirjeldatav ühe teise sõnaga kui adekvaatne. Mõõtmisi oli 27 aasta jooksul 96 uuringupunktis. Neist ühes asukohas teostati mõõtmine 4 korral, 5 asukohas 3 korral, 20 asukohas kahel korral ning 59% juhtudest (37 asukohta) kordusmõõtmisi ei tehtud. Suurem osa duubleid tehti  2014. (19 mõõtmist) või 2016. aastal (7 mõõtmist), misjärel tõmmati otsad kokku ja kirjutati teadustöö. Ajalise seire pehmeltöelda „lünklikkust“ kompenseerib mudel. Sõna „mudel“ on võlusõna, mis tänapäevases teaduses peletab eemale rumalamad ning sisestab natukene targematesse respekti – „ahsaa, mudel… nojah, hea küll“.

Maailma mudeldamine

Mudeldamine on tänuväärne viis töödelda suurt andmehulka, viia sisse korrelatsioone ning parandeid, et moodustuks suurem pilt, mis oleks vaatlejale paremini hoomatav. „Saksa mudel“ tundub aga olevat kipakas algusest lõpuni. Ükski mudel ei asenda kesist andmehulka. Mida pole, seda pole ning kui puuduv lihtsalt juurde „mudeldada“, siis mina näiteks ei usu. Ei usu! Aga avalikkusele ette suskamiseks on see uuring nagu loodud! Vaadake ometi, inimesed, mis pull toimub Saksa kaitsealadel, ilmselt põldudel on lugu veel hullem! Töötab! Ehkki uuriti üksnes kaitsealasid ning pole teada nende kaitstud alade ökosüsteemide (võiballa sai niidust vahepeal mets) taust, laiendatakse seda uuringut tuima muigega kogu Saksamaale ja põldudele ning vaikimisi ka ülejäänud Euroopale ja tema põldudele. Ja kõik ökoloogid noogutavad kaasa, sest see sobib nende poolt maalitavasse pilti, ehkki see akvarellimaal on kohati jõhkralt õlivärvidega üleplätserdatud, nii et osadel maalijatel on isegi natukene piinlik, aga las ta olla. Eesmärk pühitseb abinõu…

Sessamas valguses ei oskagi kuhugi paigutada saates kõlanud teist hirmuäratavat väidet, et viimase ligi 50 aasta jooksul (1970-2014) on maailma selgroogsete populatsioon vähenenud 60% (!). Viide on Maailma Looduse Fondi (WWF) vastavale raportile eelmise aasta lõpust ning seda lugedes hakkab loodusesõbrana naturaalselt kurb olla, sest adud, et ses osas on ilmselt tõesti nukrad lood toimumas. Aga numbrid 60%? Võibolla kirjutas need sinna raportisse sama tegelane, kes raporti lõpuosas nendib, et tänu inimesele on liikide väljasuremus suurenenud 100 kuni 1000 korda? Lõhnab pisut andmetega manipuleerimise järgi?… Ja sellise järelduseni jõudmine tuleb eelneva valguses paraku kuidagi iseenesest… Kurb.

Mitte ainult bioloogiast

Lõpetuseks pöördun veel korraks ka teiste „Osooni“ saate esinejate juurde, kes teevad elurikkuse teemal bioloogidele nö „tausta“. Tore, et saatesse olid kutsutud ka elurikkuse „vaenlane nr 1“ ehk põllumees ja „vaenlane nr 2“ – kapitalist.

Põllumees Olav Kreen mängib oma rolli kenasti välja, raputab endale kohustuslikus korras natukene tuhka pähe ning seejärel saab kenasti välja tuua põllumeestepoolse arusaama sellest kuidas on hetkel olukord põllul ja põllumeestel seoses elurikkusega. Olavi toodud lehetäide-lepatriinude näide on võrdlemisi terane ja aitab võibolla pisut murendada seda tugevalt raamitud pilti põllumehest, kelle elu eesmärk tundub olevat kogu raskelt teenitud tulu põllupidamisest (ning eurotoetused takkajärgi) sihikindlalt ja hullu pilk silmis investeerida agrokemikaalidesse ning kogu see investeering 24/7 igal võimalikul hetkel oma põldudele laotada.

Saate mõjukaima speech’i teeb aga täiesti ootamatult… pankur! Palun teid kõiki, kes te tervet „Osooni“ saadet vaadata ei jaksa, leidke see aeg Peeter Koppeli mõtteavalduste kuulamiseks. Ta ei räägi küll palju, aga see mis ta räägib, on võrdlemisi toores tõde, kaugel sellest parkettidel lihvitud sussisahinast ja ümbernurgadiplomaatiast, mida me tihtilugu pangandussektorist kuulama oleme harjunud. Peeter Koppel teeb majandusinimese vaatevinklist vaadatuna üsna puust ja punaseks, miks roheline jätkusuutlik (majandus)kasv utoopia valdkonda kuulub, või nagu ta ise ütleb „ei kipu arvutuma“…

Olles ka ise võrdlemisi suur loodusesõber ja pigem selline sõbralik ja empaatiline inimloom, leian ma et elurikkuse temaatika vajab ühiskonnas laialdasemat käsitlust ning ka „Osooni“ saade oli ses suhtes vajalik ja ülesehituslikult kenasti terviklik katse seda teemat avada. Küll aga jäi häirima saates taotluslikult esile toodud „globaalne paugutamine“ poolfaktidega (žanr mille pooltäiusliku valdamisega poliitikutest Eestimaa rohelised on ennast vähemalt minu silmis korralikult täis teinud), mis saate tervikpildile just liialt hästi ei mõjunud. Saan aru, et osade väidete näol on tegemist tänaseks peaaegu et teaduslike aksioomidega, kuid tegelikult nad ju täiel määral ei ole seda… Mulle lihtsalt ei meeldi kui mulle hakatakse mingit toredat ja tähtsat asja tutvustades osaliselt jama ajama, lihtsalt selleks, et pilt veel koledam või ilusam paistaks, vastavalt vajadusele. Olgem ausad, palun! Vahet pole, kas tegeleme botaanika, geoloogia, merepääste, põllumajanduse või minupoolest kasvõi kirimale ja liimpuitpalkidega. Ausus loeb. Lõpuks.

Autor: Aivo Averin, Peramõtsa Press