Lugesin Bioneeri paar kuud vana artiklit „Euroopa Liidus terendab glüfosaadi ajastu lõpp“.. Võrdlemisi kolmetised tunded tekkisid, sest reaalsust, futurismi ja „rohelist maailmavaadet“ oli rapitud üsna rohketes kogustes. Põhijutt käis siiski glüfosaadi ümber. Glüfosaat teatavasti on keemiline ühend, mis pärsib kultuurpõllul ebasoovitavate taimede (loe:umbrohi) aminohapete: türosiini, trüptofaani, fenüülalaniini ja muude orgaanilist keemiat vähetönkava inimese (sh minu) poolt tajutavate ühendite sünteesimiseks vajaliku ensüümi tootmist (loe: glüfo tapab kõik rohelise (klorofüll)).

Põllumajanduses annab glüfosaat külviprotsessil kultuurtaimedele konkurentsieelise umbrohtude ees, mis panevad sportlikus mõttes nende eest lihtsalt plagama. Hiljem, kui läbikukkunud umbrohi on kultuurpõldudel jõudumööda restartinud, jääb ta kõigist jõupingutustest hoolimata kasvult kängu, kuna on raske konkureerida kultuuridega, kes su eest Päikese (loe: klorofülli tekkeks vajaliku energia) varjutavad. Glüfosaat ise laguneb (kahjustustub) mullaelustiku toel mullas. Lihtne.

Ei ole. Raske on.

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangul on võimalik, et glüfosaat tekitab vähki. Vastupidisel seisukohal on nii Euroopa Liidu Toiduohutusagentuur kui ka Kemikaaliamet.„

Kui väidetakse, et miski tekitab vähki, on inimlikult selle väitega raske võistelda. Hiljuti vaatasin TV6 pealt oma lemmiksarja „South Park“, mis on oma ebaterves huumoris nii terve kui üks sari saab olla. Sarja badassil, ilmselt kõige vastikumal väikelapsel, keda telemaailm iial talunud on, Eric Cartmanil, juhtus mandlioperatsioonil väike apsakas – hädavajaliku doonorvere manustamise käigus sai ta endale HIV-viiruse.

Eric Cartman (Allikas: tvstyleguide.com)

Õudusunenägu lapsevanema ja eelkõige lapse jaoks, ütlete teie, kes te Eric Cartmani tegelaskuju ei tunne. „Paras raisale!“ ütlevad sarja jälgijad. Nagu ikka, on tõde kusagil vahepeal ja otseloomulikult jõudis ka Ericul endal tekkida olukorrast hoopis oma, „erikkartmänlik“ visioon. Tema nägi teda tabanud õnnetuses suurt võimalust saada HIV-positiivse lapsena osa tolereeriva ühiskonna kõigist hüvedest – rohkest nännist ja kuulsusest. Vastiku badass lapse jaoks oli kõik tore sinnamaani kui ta sai aru, et HIV on tänapäeva meditsiinis suuresti kontrolli all hoitav ja ravitav ning ta pole võrreldes vähihaigete lastega nii eriline midagi. HIV on ravitav, vähk seda aga tihtilugu ei ole.

Vähk

Värvilisest paberist väljalõigatud multikategelaste juurest päriselu juurde. Vähk on temaatika, millega on oma elus kokku puutunud ilmselt kõik täiskasvanud inimesed. Ei ole see karikas läinud mööda ka minu vanavanematest ja ilmselt mõningase tõenäosusega ei lähe mööda minustki. Geneetiline soodumus, teatav paratamatus või nii… See, et inimesed surevad vähki, on jõhkralt ebaõiglane! Minu vanaema ja vanaisa surid kui nad olid kaugelt liiga noored. Kaotasin hea sõbra vähile kui ta oli mõned aastad üle kahekümne. Siiamaani ei aktsepteeri! Ei!

Eestis toimub igal kevadel „Pardiralli“-nimeline aktsioon. Juhitakse tähelepanu vähihaigetele lastele ning kogutakse nende laste ravi tarvis raha, et anda neile võimalus. Täpselt aasta tagasi elas terve Inglismaa kaasa väikesele Bradley Lowery‘le, kes pidas oma vaprat võitlust surmava haigusega. Sel suvel, hoolimata tänapäeva meditsiini kõigist pingutustest ja võimalustest, Bradley suri. Aga selliseid lapsi on sadu ja sadu. Tuhandeid. Nad kõik väärivad meie toetust!

Bradley Lowery oma suure sõbra Jermain Defoe’ga (Foto: bbc.com)

Oma sotsiaalmeedia sõnavõttudes, seni tõsi küll mitte-mullateemadest kõneldes, olen korduvalt öelnud, et mitte ükski vanem ei peaks matma oma last. See on nii kuradima lollakalt ebaõiglane võimalus ja lapsevanemana hetkel minu poolt elatavas elus konkurentsitult üks minu suurimaid hirme. Hirmudel mängimine on kindlasti vale tee ning lapsevanemana üritan omalt poolt teha kõik võimaliku, et need hirmud ei realiseeruks.

Hirmudele mängimine annab „vau“-efekti

Kui sa väidad, et miski „on võimalik“, ei riski sa tegelikult suuremalt millegagi. Kui lisad juurde, et „võimalikuks“ ohuks on vähk, oledki tegelikult juba võidumees. Pisut alatu teemapüstitus, kas pole? Aga äärmiselt elujõuline. Inimeste hirmudel mängimine annab mängurile kätte võimsad relvad. Mängur ei peagi midagi muud tegema kui väitma, et see mida vastaspool teeb on „vale“ ja „ohtlik“, tema ise on aga „heade“ poolel. Isegi kui tal endal suuremaid argumente pole.

Kevadel kandis DelfiTV üle väitluse „PÕXIT“, ehk Eesti energiavõrgu põlevkivienergeetikast lahtihaakimise temaatika. Põlevkivi „ahjuajamise“ vastu on kümneid argumente, millest osadele ka ise geoloogina alla kirjutaksin. Aga kui väitlus jõudis elujõuliste alternatiivsete lahenduste väljapakkumise juurde, olid „põksititel“ suud vett täis ja raiuti edasi „põlevkivi on paha pluss kliimamuutused“ kuuske ning taoti „kohe on superlahendused end ilmutamas“ trummi. Kui sul ühel suvalisel ilusal jaanuariõhtul seinas „rubilnik“ lihtsalt lakkab toimimast, on õige vähe kasu teadmisest, et „superlahendused on end kohe ilmutamas“. Kevadeni on veel minna mitu aega – pere tahab süüa ja sooja vett ning kõrvaltoast nõuab ämm aru, miks tema säästupirn ei tööta.

Jõuamegi tagasi Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnanguni, et glüfosaat „võib tekitada“ vähki. Euroopa Liidu Toiduohutusagentuur kui ka Kemikaaliamet (viitega Bioneeri artiklile) selle väitega nii üheselt ei nõustu. Palutakse vaadata toiduohutuse piirnorme teljel „sisaldus – toksilisus – mürgistus“. Ah, mingi akadeemiline mula, sõna sõna vastu. Pestitsiidid on ju olemas!

Pestitsiidid

Alustaks kõigepealt sealt, et konkurentsitu enamik (kui soovite numbrit, siis 99,99%, tuginedes vastava ala tippspetsialistile Bruce Ames’ile) pestitsiide, mis maailmas liikvel, on taimede poolt toodetud. Taim kui elusorganism kaitseb ennast biokeemiliselt ja teeb endast kõik oleneva, et ellu jääda. See kood on talle aastamiljonite jooksul sisse kodeeritud ja seda ta jätkab. Taimekahjurid, nii nagu hundid on „metsasanitarid“, on nemad kultuurpõldude ökosüsteemide „koristajad“. Nad ründavad reeglina nõrku taimi, mille vastupanuvõime on väiksem, mis lasevad ennast rünnata ja „koristajad“ teevad oma töö põhjalikult. See on nende nišš eluslooduses. Küsimus on selles, kas me lubame?

Ei luba!

Igal „pilpa peal hoitud“ kehvakeste taimedega põllul on oma peremees, maakeeli põllumees. Ja põllumehel on taimekahjurite osas omad kaitserefleksid: nälkjate vastu ühtemoodi „meditsiin“, hernepõllu kohal lustivate liblikate vastu teistsugune. Paraku on need refleksid enamasti suurte keemiavabrikute poolt toodetud, mis küll oma olemuses tegelikult jäljendavad (sic!) looduslikke protsesse, sest loodusseadused kehtivad ka keemiavabrikutele. Isegi siis kui nad on häää-äästi suured korporatiivsed vabrikud, ei saa nad loodusseaduste vastu. Põllumehed nimetavad seda „reflekssust“ taimekaitseks, muu vaba ühiskond mürgitamiseks.

Mürgitavad, raisk!

Pestitsiidide Euroopa Tegevusvõrgustiku (PAN) hiljutises uuringus seostatakse glüfosaati ka näiteks vihmausside arvukuse vähenemisega, mulla mikroobsete kogukondade rikkumisega ja tolmlejate toiduallikate hävinemisega ning saagi haigustele vastuvõtlikumaks muutmisega.„

Pähesadav glüfosaadilasu võib tõesti värskest mullast just peadtõstvat vihmaussi mõnevõrra häirida, mõni õnnetum võib selle kätte lausa joonelt äragi surra, ent tal on kolm või neli sekundit aega et oma turvalisse urgu kaduda. Vihmauss on tegelikult päris kiire loom! Peamine küsimus on selles, kas sellel vihmaussil on kuhu põgeneda? Kas vihmaussi koduökosüsteem pakub talle piisavat kaitset? Jutud „mikroobsetest kogukondade rikkumisest, tolmlejate toiduallikate hävinemisest ning saagi haigustele vastuvõtlikumaks muutmisest“ tunduvad pisut overkill, sest valemist on suuresti välja jäetud ökosüsteem ise, nimega muld. Ah et mürgitavad, raisk?

Mis on muld?

Muld on ökosüsteem. Muld on puhver. Ökoloogiline käsn. Ta võtab mõneks ajaks kinni kogu selle jama, mida inimene, ajalooline maaharija ja ellujääja, suudab temasse talletada. Lustlikult positiivses võtmes võime siia ritta vabalt kanda kõik leitud hõbeaarded ja kraami, mis arheoloogidele ja aardeotsijatele rõõmuks tuleb. Negatiivses võtmes? Oi, seda on rohkem!

Muld on üks imeline substants, mis aina püüdleb täiuslikkuse poole. Meie laiuskraadidel on mulla tekkeks soodsatel aladel (loe: põllumaad) mulla looduslikuks viljakuseks enamasti 5-6 % huumust, ehk täiuslikkuseni lagunenud orgaanilist ainet. See on keskkond, kus mullaelustik saab täies jõus mürada ja omi mullaasju toimetada. Muuhulgas on suurema huumusesisaldusega mullal ka suurem elutegevus ja organo-keemiliste ühendite (pestitsiidid muuhulgas) kahjustustamisvõime. Pestitsiidid on toimivale ja tervele mullale toiduks, nii jabur kui see ka ei tunduks. Orgaanilised mullaelukad saavad orgaaniliste ühenditega üsna kenasti hakkama, kui mulla huumusesisaldus on piisav, et seda süsteemi toetada. Aastasadade pikkuse „mullakurnamise“ (mullaerosioon) tõttu on aga huumusnäitajad keskmistel Eesti põllumuldadel 3% või alla selle. Tihtilugu kaugelt alla selle. Kuid põllumehed on rahul, sest nad on nii harjunud. Juba aastasadu. Kõige rahulikum ja harjunum kogukond Eestis.

Paberil ilus, muidu kole. Pigem võiks küsida, et miks ühe ökosüsteemi pidev kloppimine ja erodeerimine mulla näitel nii väga roheline ja öko on? Umbrohtude vastu võideldakse ju… künniga.

Loodus ei künna

Hmmm.. Kaugel sellest. Ta künnab küll, aga seda vajalikku „õhutusteenust“ pakuvad taimed ise talle oma juurtega. Pluss eespoolmainitud vihmaussid ja väiksemad pisilased, kellel on mullaga omad ja kaugelt mitte mulla tervise osas kahjulikud plaanid. Üks pisilane avab mullas niši järgmisele pisilasele, kogu see teekond jõuab bakteriaalse koosluseni välja. Lõppeks tekivad mullaensüümid, produkt, mida taimed kasutavad oma toitumisel. See on protsess, mida inimkonnal abitöölistena on raske järele aimata. Küll aga on meil võimalus sellest kasu lõigata.

Muld erodeerub. Oo-jaa, lisaks sellele ta ka oksüdeerub ning osa mullasüsinikust kaob joonelt atmosfääri kasvuhoonegaase tekitama ja osa mullafosforist sõidab erosiooni toel viimase mere poole, kus muutub väärtuslikuks kraamiks mereelukatele. Jah, aga seda kõike mõistlikul määral. See on looduslik protsess. Kasvuhoonegaasid ja mullaerosioon on osa Emakese Looduse üldisest Masterplanist. See on oluline selsamal põhjusel, millele Eno Raua sule abil kirjutasid alla Sammalhabe, Kingpool ja Muhv: „Looduses peab valitsema tasakaal.“

Naksitrallid (Autor: Edgar Valter)

Mida teeme meie?

Meil on põhivaenlased, kelle vastu me vahvasti sõdime, andmata tegelikult aimu mida kuradit me üldse teeme. Vaenlased on meie jaoks end kenasti ritta võtnud nagu mingid Naksitrallide antikehastused – Monsanto, BASF ja Bayer. Me sõdime nende vastu, ehkki oleme igal uuel sammul neist viis sammu maas. Me häbeneme fakti, et nõukaaja lõpus võis just BASF’i FeII või Chrome kassetimängija kassett olla see, kuhu salvestada oma soome raadiost või „Viljaveski“ taidlusvõistluselt pärit masterpiece, see vähene mis nõukaaja täiuslikust elust üldse puudu oli. Häbeneme ja nüüd sõdime? Kamoon – feck the BASF, nad ongi vääritud tõprad, aga hakakem otsast oma peaga mõtlema!

BASF’i… misseeon, küsib noorem rahvas. “Viljaveski” sõbrad teavad…

 

Sotsiaalmeedia võidukäik ehk asi läheb isiklikuks

Nad kontrollivad meie elu? Jeesh! Minu järjekordne hea feissbuukisõber, kes sa minu elu oma ülevõlli postitustega järjekordselt „ravid“, mine p***e! Kui sa peaksid hakkama arvestust pidama kõigi nende üle, kes sinu elu kontrollivad, siis läheksid sa ilmselt kiiresti katki. Sinu ema ja isa, sinu naine/mees, sinu lapsed, kuri naabrinaine, seksikas töökaaslane, sinu kodulaenu võlausaldajast pangaametnik, sinu kiirlaenukontori kuli…

Ma olen väsinud su feissbuukipostitustest a’la „Vaata kuidas Monsanto kontrollib sinu elu!“, „Pestitsiidid tapsid vapra rekordmuneja kana“, „BASF tegi koostööd natsidega“… Neis artiklites on alati sees üks tõetera ja vagunitäis vahtu. Jah, suurtel kompaniidel on kokkupuuteid oma tarbijatega; jah, kanad, ka vapraimad munejad nende seast, mõnikord surevad; jah, Teise Maailmasõja ajal asus BASFi tehas Saksamaal (nagu ka esimese suure sõja ajal), kuna ta oli ja on juhtumisi Saksa firma. Natsidega tegid olude sunnil koostööd ka kohalikud spordisussitootjad Dasslerid (hilisemad Adidas ja Puma), kes sõja hilises faasis olid sunnitud tootma tankirusikaid. Seda sa ju ei tea, et BASF oli 20. sajandi alul pioneer, kes suutis tänu geniaalsetele teadlastele, nõrk ajaviiv pärast keemilise reaktsiooni tõestust paberil, esimesena tööstuslikult genereerida õhust lämmastikväetist? Loll lugu, et sellestsamast kraamist ka lõhkeainet toota saab. Aga see ei vähenda nende geniaalsust. Versailles’i rahulepingu (1919) üks oluline punkt oli, et BASF’i tehaste inventarist veeti mingi osa Prantsusmaale, toetamaks võitjariikide pürgimusi agrokeemias. Keemikud ei ole süüdi!

Nemad seal „kurjuse impeeriumis“ tegelevadki füüsika, keemia ja kõiksugu reaktsioonidega, millest sina aru ei saa. Selles mängus on nad maailma suurimad ja võibolla ka parimad. See, et sina aru ei saa, ei anna sulle sotsiaalset õigust mulle, suvalisele tüübile sinu tutvusringkonnas, seda jama jagada, millest sa ise aru ei saa. Jaga sellist kraami, millest su jaks üle käib ja saaksime koos rõõmustada või kurvastada.

Ühes postituses sa tahtsid keemiavaba õuna, teises mürgivaba mulda… Kallis inimene, sa ei tea pea midagi keemiast ja füüsikast, sestap puudub sul ka arusaam sellest, mis on mürk. Mina kah palju ei jaga (sic!), aga see-eest olen hiljuti olude sunnil põlveotsas juurde õppinud natukene. Lugesin su järjekordset suvalis-murelikku postitust ja mul võttis hulk aega, et aru saada, mida sa üleüldse tahad. Saatsin sulle sõbramehepoolest eraviisiliselt lihtsad postulaadid teemal „Mis on keemiline ühend/element, millistes kogustes on tema kohalolek organismile tervislik/kasulik, millistes kogustes toksiline, millistes mürgitav.“ Selle nimel pidin eraldi tööd tegema, raamatuid lappama ja guugeldama. Kas jõudis kohale? Ei. Sind ei kottinud see info! Sa olid seda suvalist crap’i lihtsalt järjekordselt jaganud. Nii igaks juhuks, ilma suuremat huvi tundmata. Sest nii tundus hetkel õige. Duhhhhh… Meie mõlema poolt raisatud aeg. Ja juba järgmises postituses räägid sa mulle „tõejärgsest ühiskonnast“. Dziiisus, ma ei viitsi enam, ausalt.

Vesi meie veskile

Kõige letaalsem keemiline ühend inimkonnale aegade algusest on olnud ilmselt divesinikoksiid – H2O. Vesi. Kui divesinikoksiidi kontsentratsioon imetajast katseobjekti kopsudes ületab teatava piirmäära, muutub ühend sel hetkel katseobjektile toksiliseks, õige pea ka mürgiseks – katseobjekt sureb. Üks biokeemilise maailma suurtest imedest. Kas see takistab meid vett joomast, veekogudes ujumast? Keemia ja keemilised ühendid ei ole koll, nad on osa meist ja meie elust.

Vesi, keemilised ühendid.. Oioioioi… Oma vaimusilmas näen ma hetke, mil sarnaselt vaktsineerimisest keeldumisega saavad vanemad õiguse välistada koolide õppeprogrammidest ka keemia ja füüsika kui laste vaimsele tervisele keerulised ja ilmselgelt ohtlikud „ained“. Meil ei ole neid „hirmsaid“ teadmisi vaja. Kõlab nagu väljapääs kurjast reaalmaailmast.

Väljapääs… Oot, misse?…

Glüfosaadi asendamiseks on välja pakutud palju meetodeid. Näiteks on teadusuuringute tulemusel selgunud, et mulla kündmisel 25 cm sügavuselt väheneb umbrohu tihedus, samuti paraneb pikema aja vältel mulla kvaliteet ja bioloogiline mitmekesisus. Looduskaitsjad soovitavad aga kombineerida erinevaid külvikordi, põllukultuure, viljarulli ning põllurammu.“

Ehk kui sa, saabas, oled kündmisega oma põllu pekki keeranud, siis künna sügavamalt?! Rulli veel seda mullakooslust-substraati, mis sul seal veel järele jäänud on? Bioloogid oskavad ilmselt kaasa kiita, et mulla pisielukate tsentrifuugimisel nende elujõud ainult kasvab? NOT!

Maisijuured ja tihes (känkras juured vasakul pildil). Osav silm leiab vasakult fotolt ka teise, alumise tihese, ent taimele ühest tihesest piisab…

Künnitihes (compaction layer) on ilmselt reaalsus, millele paratamatult noogutavad kurvalt kaasa ka kündjad ise. Sellelt kriitiliselt sügavuselt alates taimede juured mulla aluspinnaga enam koostööd ei tee ja mulla ülemine osa jääb alumiste toitainete osas lukku. Tihes on ees, künname sügavamalt? Künname-künname-künname! Lausa hämmastav, kuhu me oma heietustega jõuame. Mis kuradima nipi abil paraneb mulla kvaliteet ja bioloogiline mitmekesisus kui me seda kesisust järjest sentimeeter sentimeetri kaupa maa alla toimetame – kohta, mis on praktiliselt anaeroobne keskkond (õhku ei ole!), see on näiteks aktiivseks elutegevuseks võrdlemisi keeruline keskkond (kordan, õhku ei ole!). Sellises keskkonnas läheb muld täiesti läppeks ja hapuks. Praktiseeriva väligeoloogina olen seda mullahorisonti korduvalt nuusutanud – üsna vastik!

Kas te olete sarnast vastikust kogenud näituseks mõnekümneaastasel karjamaal, kus need armastotakad villaloomad ringi trambivad? Et muld haiseks? Loomad ja nende väljaheited pisut haisevad, see on okei, aga muld, kui labida maasse lööte, ei haise, ta lõhnab!

Lambad rokivad!

Mõned aastad tagasi inspekteerisin oma hea sõbra Tony põlde Kirde-Inglismaal, Darlingtoni lähistel. Hirmus vastiku, savise mullaga põllud, aga saaki annavad siiski Eesti keskmisele sarnaselt, isegi nõksa paremini – klimaatilised iseärasused, mis parata. Sõber rajas parasjagu drenaaže ja vot see oli üsna ropp pilt – läbikaevatud savine-aleuriitne aluspind, taustal kesine mullahorisont. Siis viis Tony meid lühikesele ekskursioonile oma kõige kehvematele muldadele, mille tema isa kunagi, aastat 50 tagasi, jättis lambakarjamaaks. Igaveseks ajaks, ütles Tony, niivõrd halb muld oli seal. Kui me aga ekskursiooni käigus labida maasse lõime, naeris seal meile lisaks ümbritsevatele lammastele vastu tumemust kohupiimjas topsoil – üks ilusamatest muldadest mida ma oma elus näinud olen!

Mulla võim

Mida vähem me mulda tema tegemistes oma „tsivilisatsiooni saavutustega“ segame, seda rõõmsam ta on. Me ei pea mulda künniga „õhutama“, agronoomiline mullakarussell lõhub mullaagregaadid ning ajab mullaelukatel südame pahaks. Kui taimi või mullapinda on agrokeemiliselt töödeldud, siis võtab seesama mullaelustik, keda ei ole „õhutatud“, rõõmuga üle ka pestitsiidide kahjustustamise töö. Kordan veelkord – pestitsiidid on mullaelustikule toit nagu iga teinegi orgaaniline toidupala, mis mullas ripakil. Terve ja ökosüsteemina hästitoimiv muld lausa õgib pestitsiide. Millega selgitada glüfosaadi poolestumisaega, mis Vikipeedia väitel jääb eri mullatüüpidel vahemikku 3 päevast 3 aastani? Mulla bioloogiline aktiivsus! That’s it! Geoloogina on hirmus raske tunnistada, aga muld, hoolimata oma märkimisväärsest mineraalaine massist, on siiski 99.99% (keerame vinti juurde ja väidame, et 99,9999999999%) bioloogiline substants, sest see on just see osa kus imed juhtuvad! Geoloogia ja füüsika lihtsalt toetavad materjalide ja paari loodussseadusega.

Aga mürgitavad ju!

Pestitsiidide Euroopa Tegevusvõrgustiku (PAN) hiljutises uuringus seostatakse glüfosaati ka näiteks vihmausside arvukuse vähenemisega, mulla mikroobsete kogukondade rikkumisega ja tolmlejate toiduallikate hävinemisega ning saagi haigustele vastuvõtlikumaks muutmisega. Sarnaselt tõdeb Saksamaa Föderaalne Keskkonnaamet glüfosaadi kahjustavat mõju taimede, putukate, lindude ja loomade elu- ning kasvupaikadele. Saksa Looduskaitseliidu (NABU) uuringust selgub, et viimase 27 aastaga on lendavate putukate arvukus langenud 76% ja linde on 12% vähem kui 12 aastat tagasi. Hinnanguliselt on Saksamaal 12,7 miljonit pesitsevat lindu vähem. Kahanenud on kuldnokkade, metsvintide, lõokeste, talvikeste, koduvarblaste ja pöialpoiste arvukus. Vähenemise peamise põhjusena nähakse kliimasoojenemise kõrval just glüfosaadi kasutamist.“

Viidatud artiklist selgub, et Saksamaa rahvusparkides püüti viimase 27 aastal putukaid ning sellest on teadustöö valminud. See töö on suurt populaarsust kogunud ning leidnud rohket kajastamist ka Eesti meedias. Ja müts maha, tõesti suur töö on ära tehtud! Või siis pigem ikkagi hüpati üle oma varju, et punkt kirja saada? Õige vähesed bioloogid on juhtinud tähelepanu võimalikkusele, et selles uuringus vististi mõõdeti ikkagi putukate kogumassi, mitte arvukust – klikimagnetist õlekõrs, millest press kinni haaras. Ja sealt tekivadki mõned „aga“’d. Nimelt on täiesti võimalik, et üüratutel mõõtmistevahelistel ajavahemikel on kontrollaladelt kadunud nö „suured loomad“ (kiilid, suured liblikad jms), keda algselt kaaluti, mis võib olla põhjustet’ katsepolügoonide ökosüsteemide ajalisest muutusest, sest asukohad kus mõõdeti, asuvad „vanajumala seljataga“ — kaitsealadel. Ometigi ollakse varmad laiendama seda uuringu tulemusi tervele Saksamaale ja miks ka mite kogu Euroopale või maailmale ning tooma oma teadustöö nõrkust välja tugevusena – see kõik toimus veel loodussõbralikel kaitsealadel! Mujal on raudselt hullem! Numbrid (76 protsenti miinust!) müüvad! Ehkki uuringus pole otseselt viidatud „põhivaenlasele“, on oletused-tuletused end ajakirjanduses kiirelt leidmas nagu pudrune suu vastu vaegkuulvat kõrva populaarses telefonimängus – põllumajandus ja pestitsiidid. Jeesh! Vaikimisi glüfosaat ja soovitavalt Monsanto.

Kõigi autoriteetide poolt aktsepteeritud uurimus

Viidatud uurimus on läbinud lakmuspaberi – valdava enamiku Euroopa loodusteadlaste arvates on tegemist väga hea ja hirmtoreda uuringuga. 76% arvukuse putukate arvukuse langust Saksamaal kõlab aga paraku sama jaburalt kui 87% valimisaktiivsust Valgevenes. Kas tõesti leidub mõni tõsiseltvõetav ökoloog, kes sellele joonelt alla kirjutaks?

Putukate arvukust võib mõõta sadat erinevat moodi. Mõõtkem näiteks vereimejatest sääskede arvukust ühe suvalise Kurgja või Karula suitsusauna esisel polügoonil 2018. aasta maikuus ja korrakem katset 2 aastat hiljem märtsis. Vereimemise kontrollrühm higiste kehade näol on kohal, saun enamvähem samal temperatuuril, putukavõrgud sama tihedad, aga mida pole, on tüütud putukad. See pole testgrupi putukate arvukuse vähenemine 27 aasta jooksul mitte 76% protsenti vaid kahe aasta jooksul tervelt 99,999999999999% (oi kuidas mulle meeldib see nullkomaüheksate lappamine!)! Hõissa!

Statistika on imeline relv. „Kutid, see asi tehke endale selgeks kui vähegi saate“, sõnas kord üks minu läbi aegade lemmikumaid loodusteadlasi Ivar Puura, kui astus läbi geoloogiatudengite puhkenurgast, kus me parasjagu kursavendadega statistilise analüüsi eksamiks õppisime. „Statistika on asendamatu abimees neile, kes seda jagavad ning töötab nende vastu, kes sellest aru ei saa.“

Oma statanalüüsi „kolmega“ mul siinkohal väga põhjust vehkida ei ole, aga mõned aastad akadeemilise maailma telgitaguseid nuusutamist ei olnud kindlasti mahavisatud aeg minu elus. Lisaks kraadiomandamisele nägin lähedalt kuidas „päristeadust“ tehti ja kui oluline on kogutud andmete interpreteerimine aktseptaabli uuringutulemuse vormistamiseks.

„Saksa uuring“ lööb laineid, kuna ta on esiteks ajaliselt üsna veenev (pea 30 aastat), teiseks haarab rohkelt uuringupunkte ja kolmandaks kätkeb teadlaste poolt välja töötatud „lollikindlat“ statistilist mudelit, mis sisaldab endas väidetavalt ka ilmastiku ja proovivõtuaja erisusest tingitud muutusi erinevatel aastatel. Neljandaks on tulemus nii kuradi veenev, et katsu sa sellega vaielda. Ka Lukašenkaga ei taha Valgevene valimistulemuste osas keegi väga vaielda. Samas on mõõtmiste hulk uuringukohtade arvu suhtes naeruväärselt väike.

Alikas: http://journals.plos.org

Enamikul juhtudel koguti kogu 27-aastase tsükli jooksul (1989-2016) andmeid samast uuringupunktist vaid kahel korral – üks kord 27 aasta jooksul ja üks kord kunagi hiljem. Kui aastatel 1989-2013 teostatud uuringute käigus tehti „kontrollpüüki“ vanades asukohtades 25 aastal (3 aastal (1996, 1998, 2002) ei toimunud mingil arusaamatul põhjusel üleüldse „püüki“) 0-2 korda (enamasti 0 korda – 21 „püügil“ 28-st), siis märgiline on 2014. aasta, mil duubleid tehti 19 ja 2016 (duubleid 7). Need kaks aastat annavad meile ka selle vahva lõpptulemuse – keskmiselt üle 75% (loe: 76%) langust putukate arvukust Saksamaa kaitsealadel.

Geoloogiast entomoloogiasse

Oma ülikooli lõputöös käsitlesin ma viimase mandriliustiku taandumist Lääne-Eestist. Selle tarvis analüüsisin ma kaht viirsavide puursüdamikku teine teisel pool Palivere stadiaali – üks Vigalas, Tõnumaa rabas, teine Haapsalu lahes. Viirsavid settivad sulava mandriliustiku esises jääjärves, mis moodustub liustiku sulaveest. Savide settimine algab rahulikumas settekeskkonnas, ca 15-20 km kaugusel aktiivsest liustikuservast. Tänu talvisele vähesele ja suvisele rohkemale settimisele ja setete suvisele oksüdeerumisele (heledam värv savis) on liustiku ühtlasel taandumisel mõõdetav liustikuesises jääjärves ladestuvas savis esinev kihilisus. Moodustuvad nn aastavarvid – talvekiht ja suvekiht. Lääne-Eesti tasane aluspind andis viirsavide ulatuslikule tekkele sobiva settekeskkonna – suure jääjärvelise basseini, mis eri aegadel ulatus Pärnust kuni Haapsaluni. Ühes läbilõikes on jälgitav liustiku taandumine ja tema võimalikud pealetungid (mis kajastub setteallika lähenemisest tingitud setete lisandumises), kõik kenasti aastavarvidena jälgitav. Varvokronoloogia annab meile usaldatava ajalise info liustikuserva taandumisest. Vigala läbilõikes loendasin ma kokku ligi 300 aastavarvi (üle 100 aasta läks ühe ebaõnnestunud puursüdamiku tõttu hinnanguliselt kaotsi), Haapsalu läbilõikes ligi sada aastat jää taandumise lugu. Ma mõõtsin laboris viirsavide lõimiselist ja savimineraloogilist koostist. Iga 20 aasta tagant savi lõimiseproov (terasuurus) ja iga 5 aasta tagant savi mineraloogilise koostise proov. Nii kuni kõige viimaste savivarvide moodutumiseni. Jääjärves võtavad liustikuserva eemaldumisel mingil hetkel „järje üle“ järvelised ja merelised setted (aleuriidid ja liivad), mis ei allu enam kaugeneva liustiku aastaaegadest tulenevale settimise korrapärale. Sellega asukohapõhine varvokronoloogia lõppeb.

„Saksa kronoloogia“ ei anna meile suuremalt ei asukohapõhist ega ka ajalist tõestust putukate liigirikkuse osas. Mingid numbrid on jah, tõsi. Meil on selle uuringu näitel terve ports mõõtmisi, mis mõõdab putukate massi peamiselt kahel suvalisel ajahetkel 27 aasta jooksul, millest tõenäoliselt teine oli võib olla aastal 2014. Ja siis tuleb mudel. Sõbrad, nii rallit ei sõideta!

Vigala savi mineraloogiline ja lõimiseline koostis varviaastate skaalal

Kui ma oleks oma viirsavide uuringu puhul öelnud juhendajale, et teeme shortcut’i, võtame ühe proovi alumisest kihist, teise ülemisest ja vahepeale tõmbame lihtsalt mingi loogilise sirge juti (mudel, sic!), tulemused on enam-vähem ju niikuinii teada, siis oleks mul alma mater’iga vist üsna kiire lennuk olnud. Õnneks nii ei läinud. Lääne-Eesti viirsavisetete lõimiselises ja savimineraloogilises koostises toimus mõned head tuhanded tagasi aastasadade jooksul nii mõndagi põnevat. Samasuguseid trende vaadanuks huviga ka Saksa kaitsealade putukate biomassi (ja soovitavalt ka liigirikkuse) arengutes. Paraku seda meile ei võimaldatud. Übersuur uuringuala, kaks ajalist punkti, ülejäänut selgitav statistiline mudel, selge graafik, i vsjoo. Mis toimus sel maagilisel 2014. aastal, mil Saksa kaitsealade putukafauna feilis? Võibolla oli erakordselt külm ja vihmane suvi, mida mudel ei suutnud hallata? Võibolla olid aastate jooksul muutunud proovikohtade ökoloogilised kooslused? Võibolla mõlemad halvad korraga? Looduslik värk, ikkagi looduskaitseala…

Võidukas värk

Ometigi ei takistanud selle uuringu kitsaskohad peavoolumeediat pasundamast, et tegemist oli viimaste aastate vaat et olulisima uuringuga üleüldse! Põllumehehed – in your face! 27 aastat uuringut ikkagi! Sorry, proove koguti 28 aastat siiski (arvutage näppudel üle kui tahate), vähemalt selle oleks võinud klikimaias ajakirjandus läbi hammustada. Ja selle õnnetu uuringu ajakirjanduslikud sedastused, mil pole aga enam vähimatki seost saksa uuringuga, sest seda massimeedias levivat mantrat uuringutulemuste võimalikest põhjusest teadlased ei esitanud – ilmselt agrokeemia, soovitavalt glüfosaat ja vaikimisi Monsanto. Oh dear… Kordan igaks juhuks ühe korra veel üle: seda viimast Saksa teadlaste uuring päriskindlasti ei väitnud! Aga me ju oletame. Seega teame. Ja see on ühiskondlikku arvamust edasiviiv jõud. Mürgitavad raisk!

Samal ajal Eestis

Eesti looduskaitsealadel teostatud sarnastest uuringutest mul andmed puuduvad, ent Maaeluministeerium hoiab Eesti põldude mullaelustikul ja erinevatel mullas „sorkijatel“ ja mulla kohal lendajatel oma valvast silma peal. Vastavad andmed on guugeldamise teel hõlpsasti leitavad. Sarnaseim „saksa uuringuga“ on vast kimalaste uuring Eesti põldudel, kus vaadeldi eraldi „tavapõlde“, keskkonnasõbralikke ja mahepõlde. Berliini müüri langemise aega need uuringud küll tagasi ei lähe, ent annavad tubli kümneaastase tagasivaate Eesti põldude elustikule. Katsed on asukohapõhised, ehk vaatluse all põldu on jälgitud in situ mitmeid aastaid ning kogutud andmestik järgib printsiipi „pigem vähem, aga rohkem“. Seejuures ollakse uuringumetoodiikas resoluutsed – kui mingi uuringugrupp vahetab oma põllumajanduslikku spetsialiteeti, lendab ta seirerühmast välja.

Kui võtame vaatluse alla üksnes kimalased, näeme, et kimalaste arvukus künnipõldudel on väike võrreldes mahe- ja keskkonnasõbralike põldudega. Keskkonnasõbralike põldude (kuhu hulka ka otsekülvipõllud valdavalt liigituvad) kimalaste arvukus kipub kohati üle trumpama ka mahepõldude vastavaid näitajaid. Kas see on lihtsalt järjekordne statistiline juhus või ongi mutukatel ja putukatel rohkem tegevust põllul, mille mulda aastast aastasse enamasti segi ei klopita? Äkki leiduks siin väike vihje mullale kui ökosüsteemile?

Rohenatsid“ sekkuvad

Toimuvasse suhtub kriitiliselt ka Greenpeace: „Oluline ei ole litsentsi pikkus. Euroopa Parlament ja eurooplased tahavad glüfosaadi keelustamist.”

Greenpeace suhtub toimuvasse „kriitiliselt“? Seltskond, kelle tavaline tegevusstsenaarium on „kellelegi kaikaga pähe, millelegi häbimärk külge ja punuma“? Greenpeace on organisatsioonina samasugune globaalne „huinjaa“ nagu see, mille vastu nad sõdivad. Guugeldage neid. Nad ei esinda Euroopa Parlamenti ega ka eurooplasi. Nad esindavad vaid grupikest globaalseid roheanarhiste, sekti, kes arvavad, et päästavad maailma. Arvavad. Nad on ise endale sellise maailmapildi ette keevitanud ja nüüd usuvad sellesse. Ja esindavad MEID? Minge p***e sõbrad rohenatsid! Te ei esinda MEID. Te esindate vaid oma kellegi teise poolt kinnimakstud „trallallaa“’d. Ja nii see võikski jääda.

Eurooplased ei taha glüfosaadi keelustamist. Nad tahavad teada, kas see toit, mis nad söövad, on turvaline ja mis on selle ülevõlli hirmutamise taga. Praegu ei ole ühtegi ametlikku uuringut, mis tõestaks, et Euroopa Liidu toit oleks miskitpidi glüfosaadisisalduste osas paha ja “öäk”. Tänapäevased laborid leiavad ka nõela heinakuhjast üles. Leitakse ka glüfosaadijäägid. Vähi seosed glüfosaadiga on aga olnud seni ülimalt vastuolulised. Ühest seinast teise. Selles “teises” glüfo-positiivses artikis muuseas nimetatakse  glüfosaati  “kurikuulsaks putukamürgiks”… Aitab hirmutamisest, palun.

Mürgipritsi surm?

Glüfosaat ei ole komm. Kaugeltki mitte. Põllumees ei pritsi aga seda kemikaali põldudele mõõdutundetult. Eeskätt vaatab ta rahakotti, seejärel põllule ja seejärel korra veel rahakotti. Põllumehe huvides on, et kemikaal teeks oma töö ära kohapeal, kahjustustuks mullas, ega voolaks reostusena kraavidesse ja merre. Glüfosaadi põllult merre jõudmine on aga peamiselt seotud põllupidamismeetoditega ning sellega kaasneva mullaerosiooniga.

Otsekülvipõldudel, kus mulla harimise käigus rikutakse mulla struktuuri ja ökosüsteemi võimalikult vähe, on erosiooninäitajad võrratult väiksemad. Eesmärgiks ongi jätta kogu agrotehniliselt juurdelisatav kraam mulda, taastada mulla looduslikku viljakust ning panna mulla pisilased enda kasuks tööle. Lisaks vähesele mullarikkumisele kaasatakse protsessi vahekultuurid, mille kasvatamine aitab mullal „rahakultuuride“ vahepeal end endiselt mullana tunda – vahekultuurid seovad mulda mineraale ning aitavad mullal end õhutada. Mulla „puhkamiseks“ ei pea teda tingimata mustkesaks kloppima. Ökosüsteem muld teab ise paremini mis talle hea on.

Aastakümneid omi erosiooni poolt rikutud kipakaid põlde järje peale aidanud USA otsekülvifarmerid on astunud sel teel järgmise sammu, milleni Eesti otsekülvajatel veel pikk tee minna – nad on oma farmides loobunud glüfosaadi kasutamisest ning kontrollivad umbrohtusid vahekultuuride abil. Nad ei vaja seda substraati enam, konets filma, Monsanto. Selle eelduseks on aga see, et muld on muutunud taas elujõuliseks ökosüsteemiks.

Möödunud suvel käisin Inglismaal otsekülvifestivalil Groundswell 2017. Festivali üks viimaseid esinejaid oli otsekülvifarmer Rick Bieber Lõuna-Dakotast. Ma pole oma elus näinud rohkem oma eluga rahul olevat inimest. Kõigi tema heietuste taustal tekkis minus kiuslik tunne, et viskaks seda rahulolevat vanameest millegagi, et teda pisutki maa peale tuua – põllumees ei saa oma tehtuga ju nii rahul olla! Aga Rick Bieber oli ja tal oli selleks ka sada põhjust. Tema elutöö oli oma farmi muld taas elule kutsuda ning ta oli sellega suurepäraselt hakkama saanud!

Eesti otsekülvajad on oma 10+ aastase praktikaga alles selle tee alguses. Hetkel on neile glüfosaat paraku asendamatu abimees umbrohtude vastases võitluses. Teljel „hea/halb“ — „mulla tervis/ kemikaalide kasutamine“ on glüfosaat mõistlikul kasutamisel minu hinnangul hetkel „heade“ poolel.

Euroopa Liit pikendas sel kuul glüfosaadi kasutusluba viie aasta võrra. Jah, glüfosaat pole komm. Või kui on, siis on ta selline nõukaaegne iiriskomm, mis purejatele pidevalt hambusse jääb ja sealt plomme välja tõmbab. Laiatarbekisa meedias on selle ilmekaks tõestuseks. Aga elasime üle nõukaaja ja selle iirised, ehk elame üle ka glüfosaadi…

Mürgiprits, taimekaitseprits või hoopiski mullakaitseprits? Misiganes ta on. Vaenlane number 1. Selle instrumendi surma oleme ju soovinud. Aga mis on aseained? Künnipõhine mahepõllumajandus? PÕXIT2? Nendel muldadel, mis meil hetkel Eestis tallata on? Give me a break...

Vahekultuurid Peramõtsas

Tagasi Peramõtsas

Mina ühes Peramõtsa Pressiga võin siin kaagatada aegade algusest aegade lõpuni. Minu teema ongi ju wishful thinking – ma näen mulla mitterikumise positiivseid märke seal kus seda võibolla näha ei saagi. Liiga vara! Aga ma näen! Künkanõlvad, kus minu lapsepõlve kolhoosiajal kombainid vaid kive kolistasid, on meikälaistel muutunud kümne aastaga aktseptaabliks põllumaaks, üksnes tänu sellele, et minu onu otsustas ühel hetkel jätta künni ja hakata tegelema otsekülviga. Seda minu lapsepõlve imedemaal – Peramõtsas.

Peramõtsa ei ole leitav üheltgi tänapäevasel kaardilt, see on koht millele andsid minu jaoks nime minu vanaisa, vanaema ja nende kaasaegsed. See on see imedemaa, kus ma oma mõtetes tegelikult siiamaani elan. See on see koht, kus joon kassiga võidu lüpsisooja piima. Mina võidan! See on seesama koht kus lähen pooltund varem vanaisaga sedasama lehma, kelle piima ma hiljem joon, karjamaalt lüpsile tooma, lauldes üheskoos ainult meile kahele arusaadavaid laule. Meeste värk, noh! See on minu Peramõtsa. See peab olema kas mälestus või lihtsalt unenägu…

Ometigi lähen ka tänasel päeval mõnikord praegustele Peramõtsa asukatele külla ja mõnel harval korral teen ka omi imelikke agrogeoloogilisi katseid nende põldudel, näituseks mõõdan mullaerosiooni. Peramõtsa põldudel on seda lõbus teha, sest ma tean, et see mis mullas tulevikus juhtub, on kindlasti parem kui see, mis hetkel on ja kaugelt parem sellest, mis eile oli…

Sellega ma oma vana aasta pika jutu siinkohal lõpetan.

Uute kohtumisteni uuel aastal!

Aivo Averin, Peramõtsa Press

Advertisements