Küllap olete televiisorikasti seest näinud, kuis telestuudiosse imporditud külalise-välismaalase vastas istub saatejuht ning sealsamas on ka tõlk, kes räägitavat juttu televaatajale arusaadavas keeles paarisekundise viivitusega edasi annab. Sünkroontõlge oli ja on minu jaoks üks selle maailma müsteeriumitest. Sarnast tundmust jagas mõnda aega tagasi ka just estonishingi (mäletate?) maaletooja Peter Kentie ühes oma postituses. Need tõlgid on ju hullud! Kuidas nad seda teevad?

Tõlkide väljaõpe põhineb meeletul praktikal. Nädalast nädalasse, kaheaastase õppeperioodi jooksul, lisaks tavapärasele õppetööle, istutakse väikeses ringis isekeskis, kuulatakse kõnesid, tõlgitakse ja analüüsitakse kuuldut. Kõnede temaatika on nädalast nädalasse jaotatud võimalikult laiale spektrile, sest kunagi ei või ju teada mis teemaga tuleviku „päriselus“ kokku puutuma pead.

Tallinna Ülikooli suulise tõlke magistriõppes oli möödunud nädal „põllumajandusnädal“. Meeldiva üllatusena paluti mind ühele seminarile tõlkidele kõnet pidama. Paraku ei võimaldanud minu „päriselu“ mul tõlkide „päriselu ettevalmistust“ in situ tunnistama minna, aga kribasin kiiruga valmis ühe kõne, mis õppejõu poolt ette loeti, õppurite poolt tõlgiti ja üheskoos läbi analüüsiti. Õppetooli juhataja soov oli saada ülevaatekõne mahepõllumajandusest. Üritasin küll, aga välja kukkus nagu alati… Seega, mu daamid ja härrad:

Lihtsalt üks kõne

Mahepõllumajandus paistab olevat, kui kuulata peavoolumeediat, ainuvõimalikuks lahenduseks meie tuleviku toidulaua katmisel. Jutud toidu pestitsiididega mürgitamisest, mesilaste surmast selle läbi, toitainetevaesest toidust, mida tänapäevane korporatiivne põllumajandustööstus pakub, selles valguses tundub olevat mõistlik üldise mahejutuga nõustuda.

Kasutades taimede kasvuks üksnes looduslikke väetisi (sõnnik, kivijahu) jõuab meieni väidetavalt mahetaim, supersöök loomale, muuhulgas inimesele, milles peitub hulgaliselt kasulikke mineraale, vitamiine, proteiine jms oluliselt rohkem kui mittemahedalt kasvatatavatel põldudelt saadud toidus. Lisaks on välistatud ka pestitsiidijääkide sisaldus.

Kõlab nagu loogiline ja mõistlik jutt? Loogiline jah, aga mõistlik?… No … jah…

Selles kontekstis on tõeseim vast ainult viimane väide, pestitsiide puudutav. Kui põllul pestitsiide ei kasutata, siis ei saa neid ju ka selle põllu saagist tehtud toidus eksisteerida. Ei saa… ja samas saab ka.

Pestitsiidid, võtame siinkohal näiteks kurikuulsa Monsanto korporatsiooni toodangu, herbitsiidi Roundup, mis on saanud peamiseks „kolliks“ põllumajanduspoliitikas. Roundupi toimeaineks on organokeemiline ühend glüfosaat ja selle laguprodukte on enim uuritud. Meie laiuskraadidel on glüfosaadi poolestusaeg 3 päeva kuni 3 aastat. Samas on võimalik ja vastavad uuringud kinnitavad, et glüfosaadijälgi on leitud ka hiljuti „mahedaks hakanud“ põldude saakidest. Seega võivad “käärid” olla suuremad.

Mis on see, mis ühe keemilise ühendi püsivust niivõrd suurel määral mõjutab? Vastus peitub mullas, eeskätt mullaelustikus. Mullaelustik on terve vabrikutäis pisilasi, biokeemiline laboratoorium, alustades vihmaussist, ja lõpetades bakteritega, kes tegelevad mullatekkeprotsessidega – nad segavad mulda mineraalpinnasega, lagundavad surnud taimi, taimejuuri, puulehti, aga ka kõike muud mis mulda või selle pinnale satub. Muuhulgas pestitsiide, mis on orgaanilise keemia ühendid. Ehk, nii küüniliselt kui see ka ei tundu, toiduks mullale. Mullaelustiku toel moodustuvad mullagregaadid, mis aitavad mullastruktuuri üles ehitada, loomaks mulda ideaalse vahekorra mineraalainest, õhust, veest ja huumusest. See kui hästi või halvasti mullaelustik pestitsiididega toime tuleb, see sõltub aga juba suuresti „mullavabriku“ elujõust. Väikese elujõuga „vabrik“ jääb hätta ka oma elukorraldusega, rääkimata pestitsiididega toimetulekust.

Mis määrab aga „vabriku“ elujõu? Kolm päeva vs kolm aastat tundub ülevõlli ka kõige tagasihoidlikumale küünikule. Selleks “miskiks” on mulla orgaanilise aine, kitsamalt huumuse, olemasolu. Rohke huumus annab mullaorganismidele rohke mänguruumi, kus turvaliselt mürada ja ootamatuid külalisi kahjustustada. Mullagregaatide abil moodustunud mullastruktuur annab selleks ideaalse võimaluse. Vähene huumus tähendab aga seda, et mullaelustikul on vähesem mänguruum ja mäng ise vähemintensiivsem. Seega ka vähem elujõulisem.

Adra kujutis varajase Mesopotaamia silinderpitsatil (joonistatud silinderpitsati jäljendist tehtud foto järgi raamatust „First Impressions: Cylinder Seals in the Ancient Near East” („Varajane trükikunst: muistse Lähis-Ida silinderpitsatid”). Dominique Collon [Chicago, Chicago Ülikooli trükikoda, 1987], lk 146, joon. 616)

Muistsete sumerite poolt rohkem kui 5000 aastat tagasi ellu kutsutud vigur, nimega ader, on andnud inimajaloo jooksul lugematul hulgal tsivilisatsioone, kes tõusid tuhast, võimutsesid ja seejärel hääbusid. Adra abil mullast vabastatud elujõud on see, mis laseb „hetke nautida“, järgmisel hetkel on muld rikutud ja „uut purakat“ enam ei tule, järele jääb vaid keskpärane vindumine.

Viimase 50 aastaga on maailma põllumaadest mullaerosiooni tõttu kasutusest välja läinud India suurune tükk põllumaad. Väärtuslikem osa mullast koos kõigi toitainetega on lihtsalt mullast minema uhutud või puhutud. Muld, mille struktuur ja mullaagregaadid on rikutud, ei jõua enam oma „vabrikut“ üleval pidada, mullaelustik tõmbab end vaikselt koomale.

Mahepõllumajandus, kui vaikimisi roheline ja Emakese Looduse protsessidega ühte jalga käiv süsteem peab aga umbrohtude vastases võitluses ainuvõimalikuks sumerite poolt leiutatud mullarikkumisviisi – kündi. Sellega jätkab see väidetavalt elus loodust üle kõige väärtustav ja jätkusuutlikkuse mantrat kordav seltskond aga traditsioonilise põllumajandamise iseendale jalga tulistavat käitumismalli, unustades ühe ja ainsa põllumajandusliku põhitõe – Loodus ei künna.

Kevadine mullaerosioon Kagu-Eestis (Foto: Peramõtsa Press)

Samamoodi nagu Loodus ei künna, ei ole ta andnud ka osadele põllumajandussüsteemidele võimalust, et kui nad mulda vaid näpuotsaga toitained (sõnnik ja kivijahu) lisavad, võttes samas saagina pidevalt välja oluliselt rohkem, siis on sellesse süsteemi „kasulike mineraalide, vitamiinide ja proteiinide“ iseeneselik tekkimine automaatselt tagatud. Vabandust, aga selline protsess on loodusteaduslikult enam kui ebatõenäoline.

Põllumajandus on teelahkmel. Konventsionaalne põllumajandus ei ole jätkusuutlik. Sama võib öelda ka künnipõhise mahepõllumajanduse kohta. See kuidas edasi minema peaks, vajaks siinkohal sügavamat sisekaemust erinevatesse võimalikesse põllumajandusviisidesse ja nende võimalustesse. Eelkõige tuleks aga tagada mulla kui ökosüsteemi elujõud ja areng.

Autor: Aivo Averin (Peramõtsa Press)

Advertisements