Nojah. Eesti põllumees on selline tubli keskmine soomeugri juurikas. Maa sool. Teeb ühe hooga palju, aga tihtilugu laseb uutel tekkinud võimalustel lihtsalt minna. Näiteks siis kui on võimalus miskit kuskil kõvasti nõuda või keskit kuhugi pehmesse saata. Pole Eesti põllumehe moodi emotsioone välja näidata. Tõsi küll, käivad jutud ühest Pärnumaa põllumehest, kes armastanud oma naist kohe niiväga palju, et olevat seda talle ükskord peaaegu et välja öelnud… Aga muidu põllumehed Eestis väga ei rapsi, nii pole lihtsalt kombeks. Juba aastasadu. Kõige rahulikum ja harjunum kogukond Eestis.

Vahel siiski läheb põllumees närvi…

Näiteks siis kui teda liigselt kotitakse. Põllumees on tegelikult täitsa tavaline Eesti inimene ja talle ei meeldi kottimine. Eesti põllumees läheb üldiselt harva närvi. Viimati läks põllumees närvi siis kui talle uus müts liiga silmini pähe tõmmati ja öeldi et see on õiglane ja ilus müts. Põllumees algul uskus, aga siis lõi oma tulud ja kulud kokku ning sai aru, et tema üle tehakse vist nalja. Lolli nalja põllumees vihkab.

Põllumehed Toompeal (Foto: Põllumajandus.ee)

Eurotoetused

Aga mida see põllumees kobiseb? Lapski teab, et põllumehed saavad üüratus koguses toetusi. Laps teab ka seda, et Eesti kuulub Euroopa Liitu, aga enamasti ei tea ta, et Euroopa Liit on iidamast-aadamast kuulutanud põllumajandustooted, ehk toidu, strateegiliseks varuks, mille hind tuleb igal juhul kunstlikult madalal hoida, konkureerimaks sise- ja välisturgudel ning loomaks muljet, et toit on midagi, mida me endale 24/7 lubada saame, olgu teiste hüvedega parasjagu nii kuidas on. Sest kui tavaline inimene odavalt süüa ei saa, läheb omakorda tema närvi. Ja seda, et tavaline inimene närvi läheb, seda ükski riik või riikide ühendus endale lubada ei saa. Sestap ongi tehtud kokkulepe, et toiduhinnad hoitakse madalal, aga põllumeestele makstakse toetusi. Need toetused erinevad Euroopa Liidu siseselt mõnevõrra ja bürokraadid on varmad ära seletama miks see nii on. Nii nagu me väga hästi teame seda, et bussijuht Helsingis teeb palju tähtsamat ja raskemat tööd kui bussijuht Tallinnas, mistõttu peab ta ka oma töö eest rohkem tasu saama, väärib ka põllumees Eestis vähemat toetust kui põllumees näituseks Prantsusmaal.

Lisaks EL „põhitoetustele“ jääb igale riigile võimalus jagada välja täiendavaid lisatoetusi, mis aitaksid põllumehi kehvas turusituatsioonis või ikalduste puhul. Viimaste aastate „piimakrahhi“ ajal kasutasidki Eesti naabrid seda võimalust ning jagasid piimasektorile pea täies mahus välja kõik võimalikud lisatoetused (nn top-up). Eesti riik ja üks tema ministeerium käitus siin aga nagu ühe teise riigi üks teine ministeerium Janno Põldma raamatus ja telelavastuses „Džuudopoisid“.

“Džuudopoisid”, ETV 1987 (Ekraanitõmmis: ERR)

Meetmed spordi edendamiseks maapiirkondades

Vilgumäe kooli spordi edendamiseks ja tõhustamiseks ettenähtud erinevad spordivahendid ei tahtnud kuidagi kooli jõuda, sestap korraldas kehalise kasvatuse õpetaja Martin poistele džuudotrenni. See nörritas aga direktori kohustes õppealajuhatajat, kes ei saanud kuidagi aru, miks kolleegid teevad nii suure numbri saamatajäänud 20 malelauast: „Ministeeriumis leiti, et need malelauad saadetakse Märjamaale, sealse spordi edendamiseks ja tõhustamiseks. Aga hea tahtmise juures oleks ju saanud ka ilma malenditeta… kursused käima panna. Oleks võinud rääkida lastele… noh… kuulsatest maletajatest… Meil on ju see… noh… Keres!“

Meil on Eesti põllumajandusajaloos olemas… see… noh… Carl Robert Jakobson ja 1930-ndate aastate edulugu Eesti või ja peekoni jõudmisest Suurbritannia turgudele. Sellest kõigest jääb aga väheks. Eesti riik jagas hiljutistel „piimakriisi“- aastatel võimalikest lisatoetusest piimatootjatele, erinevalt lähinaabritest, laiali vaid osa, olles samas eelnevatel aastatel üheselt julgustanud piimatootjaid võtma suuri riske ja omi karju suurendama. Siinkohal olnukski madalaim aktsepteeritav latt, millest Eesti riik oleks kriisiajal pidanud üle hüppama, nendesamade top-up toetuste väljamaksmine maksimaalses mahus. Selle asemel aga loobuti naaberriikides rakendatud võimaliku maksimaalse top-up’i maksmisest, tekitades sellega regiooni piimandussektoris ebavõrdse olukorra. No ju läks seda raha mujal rohkem vaja, ega ta jagamata jäänud, mis parata. Eesti piimatootjad pidid katkestama suurel hulgal „maletreeninguid“ ning loobuma juba käegakatsutavatest võidukatest malelahingutest nimekate vastastega. Selle asemel organiseeriti ülepeakaela erinevaid „džuudotrenne“ — kes müüs maad ja metsa, kes karja, et vähegi spordipildis püsida. Aga malelauad läksid ja jäidki Märjamaale.

Paul Kerese monument (Foto: VisitEstonia)

Toetustest. Hästi üldiselt

Kuna piimatootjad said eelmises klipis oma 20 sekundit kuulsust, siis keskendume siinkohal üksnes põllumaadele. Ka piimakarja või lihakarja pidajatel on reeglina siin „käpp sees“, sest kuskilt peab see õnnetu loom ju oma söögi saama. Otse loomulikult toetuste eest! Kui jätame siinkohal kõrvale ka „noore taluniku toetused“ (hästi loogiline toetus, et maapiirkondades üleüldse elu säiliks) ja erinevad üleminekutoetused (tavapõllumajanduselt mahepõllumajandusele jms), jagunevad toetused HÄSTI laias laastus järgmiselt:

  • ühtne pindalatoetus (ÜPT), mida saavad taotleda kõik põllumajandusmaadel tegutsevad ettevõtted

  • keskkonnasõbraliku majandamise toetus (KSM) neile, kes on nõus rakendama teatavaid keskkonnaalaseid põllumajanduspiiranguid

  • mahepõllumajandusliku tootmise toetus (MAH), neile kes toodavad põllumajandussaadusi mahepõllumajandusele kehtestatud piiranguid järgides.

Põllumeestel on voli valida, milliste „pottidega“ liituda. Võimalus on olla „mahe“ kõigi võimalike toetustega või nii vähe „mahe“ kui võimalik, aga saada ka sellevõrra vähem toetustega toetatud. Põllumees valib oma „poti“ ja hakkab selle piires vaikselt tegutsema.

Siin liituvad sellesama valitud „potiga“ aga erinevad nõuded, näiteks „rohestamisnõue“.

Rohestamine on keskkonnaalane meede, mille ülim eesmärk võiks ideaalis olla põllumajanduspindadelt väljaleostuvate veekogude eutrofeerumist põhjustavate elementide (eeskätt lämmastik ja fosfor) mittesattumine veekogudesse. Selle tarvis on tarvilik põllumassiivide ümber ja ka sisse (kivihunnikud, põllunduseks ebaatraktiivsed kraavitatud-võsastunud piirkonnad) rajada rohealad, mis lisaks põllumassiividelt irduvatele elementidele aitaks tagada ka bioloogilist mitmekesisust põldude ökosüsteemidele kui… nojah, süsteemidele.

Rohestamine? Päriselt ka?

Üks rohestamismeede on mustkesa. Hea lugeja, kas tead, mis on mustkesa? See on põllumehepoolne kohustus lasta põllul ühel viljelusperioodil „puhata“, aga hoida põld stabiilselt „mustana“ — kogu „viljelusperioodil“ tuleb põld mõned korrad üle randaalida, künda või muul moel „töödelda“, peaasi, et seal midagi suuremat kasvama ei puhkeks ja muld saaks rahus „puhata“. Mis elu elavad need „kaitstavad“ „ökosüsteemid“ mullaelustiku näol ja mis elu elab muld ise selles „puhkusfaasis“?! ROHEstamine läbi MUSTkesa – hõissa!

Mustkesa (Foto: Vikipeedia)

Ka mõnemeetrised „erosioonipuhvrid“ põldude servades on üks omamoodi nali ja potjomkinlus. Bioloogilise mitmekesisusega on nagu on, aga mullaerosiooni tulva eest ei kaitse need ribakesed meie veekogusid mitte sugugi. Kui küntud, randaalitud, külvatud mitmekümnehektariline põld tahab värske kevadvihma toel merre joosta, ei peata teda ükski roheriba ega kraav. Paberil ilus, muidu kole.

Kevadine mullaerosioon (Foto: Peramõtsa Press)

Pigem võiks küsida, et MIKS ühe ökosüsteemi pidev kloppimine ja erodeerimine mulla näitel üleüldse nii väga roheline ja öko on? Umbrohtude vastu võideldakse künniga. Rohelised pahandavad, et Läänemerre satub ENDISELT liialt palju põllumajandusest pärit erosiooniartikleid (fosfor, lämmastik jm), samas nähakse nende endi poolt kündi põllumajanduses endiselt ainuvõimaliku lahendusena umbrohuvastases võitluses.

Eestis ja Euroopa Liidus valitseb hetkel üleüldine rohehäma võidukäik. Vaibumise märke see ei näita, pigem eskaleerub see juba otsapidi hüsteeriana. Taimekaitsevahendite padupüüdlik nimetamine “mürkideks” kõigil võimalikel teemakäsitlustasemetel (süübimata vähimalgi määral sellesse, mis on mürk ja mis teeb ühest suvalisest keemilisest ühendist mürgi), rohenatsidest umbluumeistrite esitlemine põllumajandusekspertidena, mesilinnud, vähk, mürk, mürgiprits, mürgitajad… See on see kollaaž, mis paiskub põllumehele näkku igal hommikul kui ta hommikukohvi kõrvale veebilehitseja või ajalehe avab.

Teadjate tarkus on suur, põllumees aga sinna „prohvessorite“ kilda ei sobi. „Prohvessorid“ otsustavad, mis on õige ja hea. Põllumehe osaks jääb, lisaks ohvri rollile, rohkem selline vahva isemõtlemine ja vastupunnimine isevoolulisele paratamatule protsessile, kus keegi teine hakkab tulevikus seletama huvilistele põnevaid retrospektiive temast endast: „Žiili-bõõli põllumees…“

 

Autor: Aivo Averin (Peramõtsa Press)

Samal teemal:
Peramõtsa blogi „Kes on Süüdi?“
Peramõtsa blogi „Giljotiiniga peavalu vastu“
Peramõtsa blogi „Teistmoodi kevad“

Advertisements