Esmaspäeval, 6. novembril ilmus Tartu Postimehes Mari-Liis Pintsoni artikkel „Oapõllud mustavad ja kuivatid kõrbevad“. Olustikukirjelduslik artikkel hetkel Eesti põllumehi hetkel enim nöökivast probleemist: tänu külmale ja vesisele sügisele on jäänud suurem osa uba ja pisut hernestki põllule ning see, mis õnnestus kätte saada, on märg nagu vettinud kurk – kuivata palju kuivatad, võid sinna juurde nutta või naerda, aga ei kuiva, raip, mitte sugugi! Ja see mis kuivab, selle kvaliteediomadused kipuvad pehmelt öeldes kesised olema. Rääkimata hilissügisese põllutrööpamise ja kuivatuskulude maksumusest põllumullale ja rahakotile.

Põllumees Madis Avi soovitab ajakirjanikul avaldada artikkel surmakuulutuste rubriigis koos rasvase musta raamiga. Ajakirjanik saab läbi tugeva irooniaprisma öeldust õnneks kenasti aru ning artikkel annab põllumeeste hetkekatsumusest võrdlemisi sümpaatse ja kaasaelatava-tuntava ülevaate.

Kogu artikkel saab aga pompöösse ja absurd-satiirilise finaali. Teema võtab kokku Eesti põllumehe huvide ja tegevuste kaitsja, korraldaja ning karistaja, tema alfa ja omega, tema pärispatt ja puhastustuli, tema Meister ja Margarita, tema Tipp ja Täpp, tema Yin ja Yang. Maaeluministeeriumi esindaja.

Absurdist

Mulle absurd ja satiir kirjanduses üldiselt väga meeldib. Minu isiklikuks lemmikuks ses vallas on vene absurdiklassik Daniil Harms“, keda ka eesti keeles üsna esinduslikult avaldatud on. Harmsi näidendis „Jelisaveta Bam“ murravad vaga neiu Jelisaveta korteri uksest sisse kaks tundmatut meeskodanikku, kes lihtsalt hakkavad asja eest teist taga tütarlast kiusama ja kottima. Hirmus, kole ja kurb. Aga heauskne vaataja leiab end mõne aja pärast, ühel x hetkel situatsioonist, kus ta elab kaasa kiusajatele ja hõiskab vaimustunult: „Hästi panete poisid, tehke veel!“. Võim annab voli ja õiguse ning ka „Stockholmi sündroom“ on varmas end ilmutama. Harms kirjutas selle „naljatüki“ Nõukogude Venemaal, 1920-ndate aastate lõpus, mil öine ukselekoputus võis tähendada üsna paljusid asju, aga mõnikord vaid üht. Harmsi ennast kotiti võimude poolt omajagu, ta suri Leningradi blokaadis ning tema teosed levisid hiljem nõukogude impeeriumis visalt. Nii nagu Nõukogude Liidus ei eksisteerinud ametlikult seksi, ei eksisteerinud seal ka absurdi.

Lepo (Ivo Uukkivi) (Foto: kuvatõmmis (Catapult Films))

Eesti Vabariigis AD 2017 on mõlemad aga õnneks täitsa mõõdukal määral olemas. Meenutagem lähiaja huumoriklassikat. Seksist seal küll juttu ei tule, aga absurd on omal kohal. Tujurikkuja sketšis „Anonüümsed netikommentaatorid“ tuleb vastavast toetusrühmast oma hädale abi saama järjekordne netikommentaator, kelle elu on sõltuvuse tõttu rappa jooksnud. Vestlusringis vastab talle esimesena kaassõltlane Lepo, näitleja Ivo Uukkivi suurepärases esituses: „Mina arvan… et ta on ise oma õnnetuses süüdi. Et noh, paras talle. Ta on hädapätakas… ja hälvik. Aitäh.“

Maaeluministeeriumi kommentaar

Maaeluministeeriumi põllumajanduskeskkonna büroo juhataja Katrin Rannik sõnas, et ühtse pindalatoetuse saamisel on põllumehel valik, kas ta katab 15 protsenti põllumaast liblikõieliste kultuuridega või jätab viis protsenti maast rohealadeks, näiteks kraavipealseteks või põllu keskel olevateks põllusaarteks.

Tema sõnul eeldab ministeerium, et liblikõieliste puhul kasvatatakse peamiselt söödakultuure. Nii polegi eesmärk, et põllumees sellelt maalt tulu saaks, vaid laseks ühe aasta maal puhata ja liblikõielistel mulda rikastada. Eriti hästi mõjub mullale, kui haljasmass maasse künda, nagu põllumehed olude sunnil praegu teevadki.

See on nii pagana kurb ja lõbus samal ajal. Mul on millegipärast tunne, et anonüümne internetikommentaator Lepo võib vabalt töötada Maaeluministeeriumis – „Nii polegi eesmärk, et põllumees sellelt maalt tulu saaks“ vs „Mina arvan… et ta on ise oma õnnetuses süüdi.“

Põllumees on süüdi

Eesti põllumees on süüdi. Ta on süüdi, et ta üritas kahetuhandetolleteistkümnendatel aastatel (ehk napid 3-4 aastat tagasi), Euroopa piimakvootide kiuste suurendada oma heal järjel olevat piimakarja, ise nipa-napa ots otsaga kokku tulles, riskides tootmist suurendades rikkuda suhteid pankadega, ületootmise ja kaitsetollidest tulenevate trahvidega, aga nähes silmapiiril võimalust, haaras selle järele. Maaeluministeerium ju toetas.

Ma mäletan toonase põllumajandusministri Helir-Valdor Seederi kõnet Eesti Põllumeeste Keskliidu konverentsil „Kuhu lähed Eesti põllumajandus 2014-2020“. TTÜ aulas (29.11.2013). Mäletan seda hästi, sest on mida mäletada. Minister Seeder julgustas piimakarjapidajaid jätkama senist kurssi ja „neelama alla“ need trahvid, mis paratamatult tulevad. Sest pärast on ju elu nagu lill ja Eesti piimakari on omakorda nagu õitsemalöönud lill! Ilusad plaanid. Super! Mis juhtus tegelikult? Kas Seederi suu läbi rääkis ainult poliitik või terve Maaeluministeerium? Kas mõni neist Maaeluministeeriumi ametnikest on endiselt oma ametipostil? Äkki mõni neist ametnikest tõesti toetas plaani tõsta nõks hiljem hädasoleva piimasektori toetusprotsent võimaliku maksimumi peale, nagu tegid meie samuti hädasolevad naabrid. Ma tõesti loodan, et need tublid inimesed (kui neid oli) koondati kõrgemate jõudude poolt häbitult ja praegu naudivad täisväärtuslikku rahulikku elu. Minule tuttavast piimafarmist koondati olude sunnil usinasti nii lehmi, tehnikat kui ka inimesi. Hoidmaks vähegi üldises keerises nina veepinnal, pidi 1980-ndate keskpaigast talu pidanud peremees müüma seda, mis talle varem poleks üleüldse mõttessegi tulnud – oma maad ja metsa. Kodutalu tagant tegi harvester puhta töö, aga talu oli päästetud. Selleks korraks. Ise oli süüdi!

Süüdi! Põllumees on süüdi ka selles, et läheb kaasa kõigi talle pakutavate avantüüridega. Keskkoonnakaitseliste avantüüridega näituseks, mis on kuskil kontorilaua taga pastakast välja imetud ja toodavad rohkelt vastuolusid. Põllumees teab neid vastuolusid (aga tal napib oma argumentide laualepanemiseks lihtsalt aega) ja valib lollide valikute vahel kesktee, mis jätaks võimaluse nii mulla-kui ka mullapealsele elustikule, ent tooks midagi ka sinna potti, kuhu Maksuamet varsti ja hästi kindlal kuupäeval vaatab. Põllumees hoolib oma põllust. Ta ei ole loll. Lihtsalt süüdi.

„Süüdi“ põllumees võttis paar aastat tagasi oma viimases ahastuses ette talle mitteomase alatu triki, mida rakendavad Prantsuse farmerid vist nii umbes paar korda kvartalis kui piima hind parasjagu paar senti langeb – tuli tänavatele. Tallinnasse, Toompeale. Süüdiolev põllumees näitas pealinnainimestele omi töömasinaid ja sai sestap kaasriiklastelt ka positiivse hinnangu – sa oled siiski olemas, põllumees. Löödi linnapööbliga patsu, jagati piima ja oldi sõbrad. Selle tralliga saavutatud poliitiline edu oli minimaalne, ent rahva teadvuses see midagi vist siiski muutis. Võibolla põllumees ei olegi nii „süüdi“ kui ta välja paistab?

Põllumehed Toompeal 12. septembril 2015 (Foto: Põllumajandus.ee)

Kui „süüdi“ on Maaeluministeerium?

Maaeluministeeriumil omab ülimat tõde, idée fixe’i, mis on lõplik ja kõlbab pööblile serveerida. Tihtilugu on midagi tõlkes kaduma läinud. Sellelt positsioonilt siis tulistataksegi. Õnneks põllumees teinekord hakkab pisut vastu. Aga tal ei ole aega ja ressurssi, et 24/7 barrikaadidel seista. Ta ei peagi kaelani selles bürokraatilises masinavärgis sumpama ja oma olemasolu õigustama, tema ülesanded on midagi muud.

Maaeluministeerium peaks olema põllumehe suurim abimees ja toetaja. Aga ta on vajunud mugavustsooni. Ja seal on niiiii mugav…

Kui ministeeriumiametniku ainus kommentaar põllumehi tabanud ebaõnnele on tujurikkujalik „nad on ise oma õnnetuses süüdi“ ja tuua selle juurde mingist järjekordsest guidebookist pärit täiesti hale „tarkusetera“, siis… Ah et põllumees tahab kasumit saada? Tõepoolest tahab, sest kui miinused ületavad plussid, läheb põllumees pankrotti. Ministeeriumiametnikuga seda ei juhtu, vajadusel tõstetakse mingid numbrid ekselitabelites ümber, kuna aetakse suurt ja tähtsat asja.

Kafkalik nõiaring

Eriti hästi mõjub mullale, kui haljasmass maasse künda, nagu põllumehed olude sunnil praegu teevadki.“ (Maaeluministeeriumi põllumajanduskeskkonna büroo juhataja Katrin Rannik)

Oeh. Fakt, et see uba künniga põllumajanduskeskkonna (loe: muld) anaeroobsesse keskkonda sattudes sealt järgmise künniga sama „värskelt“ jälle välja tuleb, ei ole vist oluline? Kui ühe käega toetame läbi liblikõieliste kasvatamise õhulämmastiku sidumist mulda, samas aga soovitame selle mulla pahupidi pööramist ja erosioonile avamist kohe nüüd ja praegu (!) Kuidas see protsess mullale „eriti hästi“ mõjub? Miks künd üleüldse mullale „eriti hästi“ mõjub? Mis siis selle väljaküntud oaga edasi saab? Oksüdeerub ja toodab juurde uue portsu kasvuhoonegaase? (väike utreering, eks, aga sellise jama otsast te ju põllumehi keskkonnateemadel peedistategi).

Hea Maaeluministeerium. Asja uba ei ole uba. Asja uba ei ole see, kas põllumees peaks saama selle oa endale rahaks teha või peaks hoopis põllule jätma. Asja uba ei ole isegi see, kes on süüdi. Asja uba on see, et te ei teeni põllumeest, vaid kotite teda. Kui ma oleksin põllumees, oleksin ma mures. Ja võibolla peaaegu, et ütleksin ka selle välja.

Autor: Aivo Averin (Peramõtsa Press)

Täpsustav lisarida:

Artikkel ilmus Peramõtsa blogis päev pärast viidatud Postimehe artikli ilmumist. Sama päeva õhtupoolikul avaldas Maaleht selle teksti pealkirjaga “Maaeluministeeriumi absurdse seisukoha järgi ei peagi põllumees ubade pealt midagi teenima”. Järgmisel hommikul muudeti üleeelmisel päeval paberkandjal ilmunud artikkel Postimehe veebilehel Maaeluministeeriumi juhtnööride järgi “salongikõlbulikumaks”. Maaeluministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik Urmas Glase pöördus Maalehe poole ettepanekuga nende artikkel veebist eemaldada. Palve täideti.

Advertisements