Peramõtsa Pressi tandem Taavi Tobreluts ja Aivo Averin pakkis juuli lõpus oma seljakotid ning võttis suuna Albionile, kus Hertfordshire’s, Westoni lähistel paiknevas Lannocki farmis, Londoni servast tunniajalise autosõidutee kaugusel, toimus 28-29. juunil rohumaade- ja otsekülviteemaline konverents Groundswell 2017.

Tegemist oli võrdlemisi mastaapse üritusega, kus kahel päeval toimusid loengud ja workshop’id samaaegselt kolmes- neljas eri tulipunktis, lisaks demokülvid põllul. Seega tuli oma osavõttu erinevatest üritustest hoolikalt planeerida ning teinekord langetada ka üsna raskeid valikuid kui põnevad ettekanded samale ajale langesid.

Meie jaoks oli esimene raske valik juba see, et tänu Ryanair’i lennuaegadele jäime ilma suuremast osast esimesest, rohumaadele suunatud, päevast, ent kuna meie põhiline huvi oligi teine, otsekülviteemaline päev, siis ei teinud me sellest suuremat numbrit ning veetsime esimese päeva hilispärastlõunase aja Groundswell’il mitte parasjagu lõppevaid viimaseid loenguid kuulates, vaid otsides üles vanu sõpru ning leides uusi.

Kohaletulnud seltskond oli võrdlemisi kirju läbilõige Briti farmeritest, kellele lisaks sekundeerisid iirlased, aga ka trobikond Mandri-Euroopa entusiaste – rohkelt sakslasi, aga ka külalised Moldovast, Itaaliast, Kreekast, Lätist ja mujalt ning ka kaks huvilist eksootilisest Eesti Vabariigist.

Highfield Farmi põllud. Peremees John (keskel) andmas ülevaadet ja “idasaksa turistid” kiikamas põllu sisse

Öömaja leidsime endale sõbralikust Highfieldi farmist Sandy linnakese lähistelt, kus olime peatunud ka viis aastat tagasi kui väisasime Neil Kinsey seminari Rothamstedi uurimisjaamas. Majaperemees John võõrustas meid taas parimal moel ning esimese päeva õhtul veetsime paar tunnikest tema põldudega tutvudes. Kaasöömajalisteks olid ligi kakskümmend Saksa ja Iiri farmerit, kellest viimastega puutusime õhtusel köögilauavestlusel kokku siiski õige põgusalt. Oli rohkem selline Saksa-Eesti sõprus.

Otsekülvipäeva hommik algas võrdlemisi vara, korraliku English breakfastiga nagu tavaks, ning õige pea olimegi ratastel, et jõuda poole tunniga tagasi Groundswell’ile.

Groundswell 2017 vastuvõtuvärav
Professor Montgomery vastamas loengujärgsetele küsimustele

Meie esimene peatus oli Groundswell’i „mullatelgis“, kus Graeme Sait Austraaliast tegi kiire ülevaate mulla väetamise olulistest kitsas- ja laikohtadest. Sellele järgnes meie lühike spurt konverentsisaali (selleks kohandatud farmi laohoone), kus astus üles Peramõtsa Pressi jaoks märgilise tähtsusega esineja, professor David R Montgomery Ameerika Ühendriikidest. Raamatu „Muld. Tsivilistsioonide häving“ (Peramõtsa Press, 2014) autor keskendus oma ettekandes viimasele raamatule „Growing a Revolution“, mida lugenuna ja ka ettekannet kuulanuna on tore tõdeda, et geoloog tundis end põllumajandusteemadel oluliselt kindlamana kui mõned aastad tagasi. Mullaraamatut toimetades pidasin toona vajalikuks autorilt viimases peatükis paari pisut laialivalguva statement’i kohta küsida, et mida ta sellega täpsemalt mõtles ning vastus oli „Sorry Aivo. I’m no farmer“. Kui selle seiga kohta Davidilt Groundswell’il aru pärisin, hakkas ta naerma ning tõdes, et viimased 10 aastat ja kaks raamatut on teda tõesti põllumajandusteemadele oluliselt lähemale toonud kui „Muld“, mis oli siiski eelkõige raamat mullaerosioonist, ehk vaade põllumajanduse ajaloole geoloogi mätta otsast.

Bud Davis ja tema “vihmaaparaat-mulladrenažöör”

Pärast Montgomery etteastet korraldasid ameeriklased George „Bud“ Davis ja Keith Thompson õuealal vahva populaarteadusliku vihmasimulaatori katse, kus kohalikele muldadele, mida oli põllumajanduslikult erinevalt koheldud, lasti „vihma sadada“ ning vaadeldi seejärel mullast läbi filtreeruvat ning mullapinnalt voolavat vett selleks spetsiaalselt paigaldatud purkides. Lisaks jälgiti otsekülvimulla ja küntud mulla käitumist neid vette asetades ning samade muldade filtratsiooni läbipaistvates ja vett põhjast läbi laskvates silindrites. Olin neid katseid küll ise varasemalt korduvalt youtube‘s näinud, ent selline „oma-silm-on-kuningas“-moment lõi ikkagi kergelt pahviks.

Vihmasimulaatori järgselt veetsin ilmselt liigagi palju aega erinevat otsekülvitehnikat uudistades, seega jõudsin ainult põgusalt kuulata dr. Jackie Stroudi „mullatelgi“ loengut vihmaussidest, magades täielikult maha dr. Sarah Benyoni loengu selgrootute kasulikkusest põldudele. Üheks loengutest eemaldumise põhjuseks oli ka see, et saime lõpuks nööbist kinni David Montgomery’l ja tema proual Anne Bikle’il, kes naasid glüfosaadi alternatiivide teemaliselt seminarilt. Lobiseda oli tore, juttu jätkus kauaks, ka autogrammid said kenasti raamatutesse, aga samal ajal elas Groundswell oma elu ning kogu maailma tarkus voolas meist sahinal mööda.

“Ohhoo, mis meil siin kõik on…” Mullašurfi pop-up loeng. Vasakult paremale: kohalik mullaentusiast, prof. Montgomery, Anne Bikle ja Bud Davis jagamas tarkust teemal “mis, kuskohast ja kuidas”

Ootamatu filosoofilis-geoloogilis-pedagoogiline moment tabas mind aga hoopis ootamatus kohas. Nimelt kui olime Davidi ja Anne’ga viisakalt hüvasti jätnud ja külvikatsete põlluserval endale lõunaks mõned hamburgerid soetanud, jäime külvivälja äärde kaevatud mullašurfi ääres lobisema sealse ekspositsiooni eest vastutavate noorte entusiastidega. Märkimisväärne ekskavaatorikaevis, mis oli lisaks mulla ja selle aluskihtidele avanud ka mullaaluse drenaažisüsteemi, pälvis meiepoolset kiitust ja nöökeid (viimaseid siis eelkõige toimiva dreeni lõhkumise osas). Aga ühel hetkel oli sealsamas avatud geoloogia- ja mullateemaline pop-up seminar! Kuidagi nii pooljuhuslikult olid sedasama vettinud põhjaga auku uudistama jõudnud ka Dave Montgomery koos Anne Bikle’ga ning vihmasimulaatori kuldsuu Bud Davis. Kuivõrd augupõhjast, mullaalusest moreenist, oli parasjagu üles kougitud korralik ränikivitükk, siis jätkus juttu pikemaks. Montgomery andis põhjaliku ülevaate, miks see ränikivitükk selles savimoreenis vedeles ning kuidas sellised vahvad tükid üleüldse liustikusetetesse satuvad ja kui kaugelt see liustik tuli ning kui kaugelt võiks see veeris pärit olla. Davis aga pidi lahkama argilisemaid küsimusi, et miks nii vähe mulda ja miks üldse selline muld midagi väärt on. Geoloogina-hobimullahuvilisena oli seda vestlust tore kõrvalt vaadata-kuulata. Väga lõbus oli!

Samal ajal tegid erinevad otsekülvikud põllul omi demosid, ning loengu- ja seminarisaalides rääkisid inimesed.

Päeva ilmselt olulisima loengu pakkus mulle dr. Christine Jones Austraaliast, kelle ettekande teemat ma igaks petteks maakeelde tõlkima ei hakkagi – „The Liquid Carbon Pathway“. Christine rääkis fotosünteesi rollist süsinikuringes ning taime oskusest suurendada mulla süsinikuvaru pealismulla alumises osas läbi juureeritiste. Ehk siis taim väljutab tänu rohkele päikeseenergiale fotosünteesi käigus tekkinud „üleliigsed“ süsivesikud mulda, millest võidavad omakorda mulla „pisielukad“ ja „sahver“, misläbi omakorda suureneb taimele kättesaadavate toiteelementide hulk ja ka süsiniku osakaal mullas. Win-win situation.

Cross Slot oma teed alustamas. Huvilised kogunevad

Kohe peale dr. Jones’i loengut jõudis demopõllul järg Cross Slot’i otsekülviku kätte ja kuna Taavil on sama firma toodanguga oma isiklik „peremehe-tööhobuse“ suhe, siis ruttasime inglise „krossu“ toimetamist uudistama. Ja seda ühel suht proosalisel põhjusel. Briti Cross Slot otsekülvikud nimelt erinevad mõnevõrra mujal maailmas (kaasa arvatud Eesti põldudel) ringivuravatest. Inglastel on eriline kiiks traktorite hobujõudude ja külviku maksumuse minimeerimise suhtes, seega on Cross Sloti „inglane“ selline naljakas tegelane, millelt on kaalu (ja eelkõige maksumuse) vähendamise eesmärgil maha arvatud mitmed olulised komponendid (kaasa arvatud superlaiad rehvid), mis süsteemi välja mõelnud uusmeremaalasi küll pisut õlgu kehitama paneb, aga kui britid arvavad, et nii on parem… no las siis proovivad. „Krossu“ sai demol täitsa kenasti hakkama ning oli vististi kõige populaarsem külvidemo Groundswell’il, vähemalt nende hulgas mida mul näha õnnestus. Lisaks Cross Slot’ile olid demodega väljas Horsch, Sly, Agri-Linc, Ryetec, Dale Drills, Weaving, John Deere ja Simtech T-Sem.

Päeva lõpetuseks vältisin teravamaid teemasid ja valisin potentsiaalselt huvitavama ja hommikul mullatelgis suurepärase lühiloenguga esinenud Graeme Sait’i asemel pealtvaatamiseks ameeriklase, Lõuna-Dakota farmeri Rick Bieber’i loengu, kes võttis pooleteist tunni jooksul kokku oma eduloo, kuidas ta on viimase 30-aastase otsekülvi- ja 18-aastase vahekultuuride kasvatamise praktikaga suutnud oma esiisade poolt tuksi keeratud preeriamullad jälle kenasti elule äratada.

Pisut enne Rick’i lõpuslaide ei suutnud ma siiski kiusatusele vastu panna ning suundusin naaberareenile, kus Graeme Sait parasjagu oma ettekannet lõpetas ning nagu arvata oli, läks küsimuste-vastuste voor õige tuliseks. Nimelt on Graeme otsekülvimaailmas tuntud kui üks tulisemaid glüfosaadivastaseid eestkõnelejaid. Ehkki läbiv mõte ka teistel Groundswell’il kõnelejate sõnavõttudes oli herbitsiidide kasutamise vähendamise olulisus (ja enamus Groundswell’il esinenud farmereid ongi jõudnudki niikaugele, et ajavad suuresti ilma läbi), suutis Graeme oma patroneeriva ja vastuvaidlemist mittesallivat kantslijutlust meenutavate seisukohavõttudega („sina ei tohi mitte…“) ajada harja punaseks nii mõnelgi farmeril, kes puhtinglaslikult ei suutnud mitte vaiki olla. Olukord meenutas väga ETV „Foorumi“ saateid, kus iga mees ajab klapid peas oma rida ja sammukenegi vastaspoole seisukohtade mõistmise suunas oleks nõrkuse märk.

Kogu trall lõppes võitlusliku patiseisuga, ent peale ametlikku etenduse lõppu ja tulede kustutamist ei tahtnud gladiaatorid kuidagi areenilt lahkuda ning ajasid oma. Aga Groundswell oli ametlikult lõppenud.

Ametlik lõpp oli kõigest ametlik lõpp. Alles nüüd avanesid paljude silmad, et endiselt on avatud pop-up „Vihmaussipubi“, Earthworm Arms, ning õdusat pingelõdvenenud lobisemist paari õlle seltsis jätkus paljudel osalistel veel paariks tunniks. Aga siis juhtus siiski see, nagu kunagises Onu Bella laulus: „Mindi ära laiali, keegi löönud lokku – tuleval aastal tullaks jälle kokku“.

Tore üritus oli. Harjumatult intensiivne, aga ilmselt ainuõige moodus sellise hulga huviliste kokkusaamiseks. Esinejad olid oma ala maailma koorekiht ning isegi kui mõne kõneleja seisukohad ei meeldinud või oli muidu ebamugav, võisid alati hüpata järgmisesse loengusse, diskussiooni või uudistada otsekülvitehnoloogia viimaseid saavutusi. Toitlustus oli nii enam-vähem tasemel (kui sulle meeldivad burgerid, tofu ja hummus, sic!) ning alati leidsid soovi korral mõne vestluspartneri kellega aeg maha võtta. Time well spent.

FOTOGALERII

Autor: Aivo Averin

Advertisements