Postimehe 15. augusti uudis “Torma valda maetud sead pulbitsevad maapinnale” kõlab nagu TV6 järjekordse õudukaõhtu reklaam. Kättemaksuhimulised sead, kes naasevad teispoolsusest, et oma õnnetu elu ja veel kurvema lõpu eest kätte maksta, tunduks õudukafännile ilmselt küllaltki apetiitse vahepalana kõigi nende mootorsae- ja kirvemõrtsukate vahele. Umbes sama mis kalafilm “Free Willy” dalmaatslaste, beethovenite ja teiste koerafilmide sekka.

Ometigi. Eestimaa seafarmisid sel suvel ägedalt laastama asunud sigade aafrika katk ajas asjaga tegelevatel keskkonna-, veterinaar- ja maaelu asjameestel-naistel juhtmed täiesti kokku. Samamoodi nagu talv tuleb igal jumala aastal teehooldajatele täieliku üllatusena, langes see õnnetu taud Maarjamaa pääle ootamatult, ehkki paberil oli selle vastu valmistutud oi-oi-kui-põhjalikult.

Veidral kombel sai siis, kui katk juba Eesti farmide ustele koputas, ametnike paraadratsuks eelmisel aastal Inglismaalt kalli raha eest soetatud mobiilne laibapõleti. Arusaamine, et konkreetne imeriist keskmise Eesti farmi jaoks kriisis ikkagi vist pisut lahjaks jääb, saabus hiljem. Ometigi tundub, et kõigi võimalike preventiivsete ettevõtmiste kõrval oli see mõnevõrra kulukas tegu ainus, mis reaalsuses plaanitud mahus teoks tehti – ainus märkilask organiseerijate üleüldises puusaltlaskmise tuhinas. Sellest ka esialgne õhin. Tõsiasi, et põtra mindi laskma pardihaavlitega on muidugi mõtlemisekoht, aga las ta siinkohal olla. See, et Eestis napib hetkel katkusigade keskkonnaohutuks kahjustustamiseks võimekust, ei ole selle õnnetu põleti süü. Murutrimmeriga metsa ei lõika. Vaatame parem mida muud seakatku tõrjumiseks mullu välja mõeldi.

“Jahimehed jätku sead rahule, siis katk ei levi” oli üks vahva mantra. Selle vilju said tunda kõik Eestimaa maaomanikud, kelle viljapõld, kartulimaa või lihtsalt ilus muruplats 2014 aasta sügisel metsa ehk võsaga piirnes. “Mürasid ja aitab!”, riidles Arnold Rüütel rahulikult Ivan Orava mälestustes tibla Lõssenkot, kes toompearündamise tuhinas tema püksisäärt pures ja väärt kangast rikkus. Tibla urises, aga lõpuks sai aru kes on peremees. Ning kodurahu säilis. Sarnast status quo’d lootis Eesti Vabariik ka Eesti Vabariigi metssigadelt, kes pidid ühepoolse relvarahu tunnistamiseks oma normaalse elutegevuse, ehk maastikul liikumise, mõneks ajaks peatama. Aga no siga on ju siga…

Hää küll, häda on käes, tegeleme tagajärgedega. Aga kõigepealt süüdistame kõiki teisi. Kuivõrd Valgevenes tõi väidetavalt just jahtimine kaasa suure metssigade liikumise ja katku leviku, siis sarnane tulem Eesti Vabariigis, kus ometi kehtis metssigade “raierahu”, oli võrdlemisi ootamatu ja nörritav.

“Läti jahimehed on süüdi! Ajasid oma katkusead paugutamisega meie poolele”, kõlas kusagilt puu otsast kommentaar olukorrale, miks Eestis seakatk mühiseb, aga Lätis nii enam-vähem on. “Hehee, aga nüüd teeme meie siin Eestis sellist jahti, et oh-oh-hoo!” Lubatud on aiad, autod, summutid, kastid, karbid, võrgud, tõrvikud ja ahingud. Saite, lätlased, raisk!” Okei, hilja reageerimine on kah reageerimine. Kuigi võrdlemisi küüniline. huntingclubÖelda jahimeestele et “Noh, mehed, tehke siis nüüd kähku ka see töö ära, mida me teil eelmisel aastal teha ei lubanud…” Khmmm… Mingi elementaarne vabandamine jäägrite ees, enne kui 180-kraadise töökäsu annad, ei võtaks ju tükki küljest?… Muuseas, paljuräägitud-keelatud-lubatud-käsitud jaht AD2015 pole valitsejatelt veel lõplikku rohelist tuld saanudki. Kas jahimehed teevad järgmisel aastal ÜKT-na kolme aasta jahi kombo või ootame, et sead ise kooleksid?

Ahju…

Inetust ja kallist pardipojast seakatku esirüütliks tõusnud Põleti alustas oma ristiretke lootusrikkalt, ent esimesel tõkkel pisut komistas. Läks katki. Rüütliga koos ratsutanud väidavad, et lonkamisest hoolimata joosti esimene etapp siiski võiduka lõpuni ja sõprade abiga võideti lahingki.

Siinkohal lähevad Ülemuse ja Põleti jutud aga lahku.

Ülemus väidab, et lahingut ei võidetud väärikalt, tehti sohki – osad vastased viidi võitlemiseks Väike-Maarjasse ning kirjutati kogu au ja kuulsus Põleti arvele. Tõendeid leiab Paberimajandusest, sellest masinavärgist, milles Ülemus ilmselt tugev on. Põletil ja tema kamraadidel pole paljut aega paberitega sahmida. tuliNagu seriaalis “Mõmmi ja Aabits” – kui mets põleb, tuleb leida hüdropult ja asuda metsa kustutama. See, et hüdropuldi kõige tähtsam osa on pump, meenub alles hiljem, kui mets kustutatud. Tehnikule kasulik, aga kustutajale absoluutselt ebavajalik info. Paraku aga meenutab minister Kruuse käitumine ühte tegelast “Mõmmi ja Aabitsast”, keda seal tegelikult kunagi olnud pole (ole tänatud , Heljo Mänd!), kes kogu kustutamise aja üritab peatada protsessi, kontrollimaks, kas metsapõlengut kustutab ikkagi hüdropult (nagu käsk sai antud), keegi materdab tuld okstega või mõni nurjatu lausa kusib salaja leekides metsa peale. Liidetavate asukohast summa ei muutu, aga maaeluminister tegeleb käesolevas katkuepideemias kui partorg rindel – segab oma egoga (võib-olla võidukat) protsessi, ehk lahingut…

Väike kamm nende põletamiste legendi ja reaalsusega ilmselt on, väidetavad teod ja summad päriselus ei kattu, kiirugatehtud ammugi mitte. Võmalik, et AS Vireeni juht sattus pisut kahvlisse ja pidi hämama, võib-olla osalt ka selleks, et Põleti au kaitsta. Esitatud arvete summade erisused olid ju tegelikult kukimuki, kas Kruuse loodab siit mafiakeissi? Kas sõbralik-kriitiline-ülemuslik neljasilmavestlus ja näpuviibutus Delfile helistamise asemel poleks piisav olnud, et alluvat korrale kutsuda? Äkki siiski oli inimlik eksimus ja ei tahetudki riiki röövida? Kruuse reaktsioon oli olukorda arvestades kõvasti üle võlli. Mehekene, valimised on läbi, puhka jalga või tee tööd mida rahvas sult ootab!

…Ja auku…

Okei. pini4Põletamisele läheb üks osa sigu, see on see hulk mille osas Kruuse sõdis, teised suunatakse sujuvalt matmisele. Tegelikult visatakse vastutus nagu Jaan Tatika koer ühe ministeeriumi vastutusalalt üle aia teisele ministeeriumile. See sigade hulk, millega Keskkonnaministeeriumi pommitatakse, on aga Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) otsustada. Ideaalis võiks just nemad rihtida katkusigade tapatööd logistiliselt nii, et põleti(te) võimsus(ed) saaks maksimaalselt rakendatud. Näituseks hävitada suuremaid farme osade kaupa. See mis Puurmani farmis ette võeti tundub olevat lihtsalt VTA ülemuste pohhuism, ah saame jama kaelast ära. Tappa korraga 6000 siga ja siis heita pall kohaliku vet-ameti ja Keskkonnaameti väravasse – otsige ruttu koht matmiseks ja korraldage kõik mis vaja – nii ei ole ilus sõpradega käituda. Katkust seni puutumata maakonnaosades mitmetuhande surnud seaga ringitrallimine ei ole kah teab mis tark tegu, loomulikult on kohalikud pahased. See olnuks aeg ja koht, kus maaeluminister võinuks sekkuda ja olukorral ohjest haarata. Kas maaeluminister teab kuhu matta paaripäevase etteteatamisega mitu tuhat siga? On need kohad keskkonnale ohutud? Kas minister teab?

Maaeluminister ei tea, aga üks teine minister peab paraku teadma ning väidab, et teab ka. Täiesti ebairoonilisel kombel võib nõustuda, et, noh, ta peaaegu ju et teabki. Keskkonnaminister Marko Pomerants on oma väljaõppelt geoloog. Eelmise, proua keskkonnaministri, valitsemise ajal, kui arutati fosforiidiuuringute, karstikaitsealade ja Rail Balticu temaatikat, olid Pomo sõnavõtud Riigikogu saalis ühed vähesed, mis aitasid allakirjutanut veenda, et kogu maailm ja tema keskkond ei kuulu veel pendli-endlitele ning pisut tervet mõistust on ka Riigikogus veel säilinud. joobvettPomerantsi 17. augustil Kuku raadiole antud intervjuust nopiti pressi poolt üles peamiselt ministri lubadus tulla peagi seahaua naabrusse seirekaevust vett jooma, mis arvestades intervjuu 10-minutilist pikkust, on pigem vähe kui palju. Raadiointervjuu heidab tegelikult valgust enamalegi kui vaid veejoomisele. Osalt ka eelmises plokis esitatud küsimustele: kes valib matmiskohad ja mille alusel?

“Inimesed keskkonnavaldkonnas töötavad oma parima teadmise kohaselt”
“Nende andmete pinnalt, mis Eesti Vabariigis saada on”
“Regioonijuht Jaak Jürgenson istus kaardi ees ja vaatas”

Jaak Jürgenson Keskkonnaametist on samuti geoloog ja loodetavasti hea oma töös. Samas on “kaart” tema ja teiste regionaalsete matmiskohaplaneerijate ees üsna ahtakene tööriist. Tegemist on ilmselt Eesti Geoloogiakeskuse (EGK) poolt toodetud aluspõhjakaardi, pinnakattekaardi ja nende mõlema parimaid omadusi kombineeriva põhjavee kaitstuse kaardiga. Infohulk, mida need kaardid oskajale inimesele edasi võivad anda, on võrdlemisi suur, ent samas võivad needsamad kaardid muutuda lolli käes kohutavaks relvaks.

Relvad

Aastal 1999 osalesin ise geoloogiatudengist EGK praktikandina Setumaad Vene Föderatsiooni poolt poolitava kontrolljoone Eesti Vabariigi poolse osa pinnakatte kaardistamisel. Sedasorti praktika oli, on ja loodetavasti saab ka tulevikus olema Tartu Ülikooli geoloogia/keskkonna tudengite õppetöö üheks väärtuslikuks osaks. Me tegime läbi kogu seikluse, alates välitöö uuringupunktide võrgu marsruutidest maastikul, kuni kameraaltööde esitamiseni, ehk siis kaardistusala pinnakatte omapoolse interpretatsiooniga Kõrgemale Kogule hinnangu ja ainepunktide saamiseks.

Meie interpretatsioon sai täitsa pädev ja on täna-homme abiks igaühele, kes plaanib sealkandis kodu või tulepositsioone rajada. Geoloogilise kaardistamise point ongi see, et sa annad mingile maastikule hinnangu, mida huvilised saavad hiljem oma huvi ja rikutuse tasemel kasutada. Samas on tegemist ikkagi punktide kogumiga, mis üksnes interpreteerivad konkreetset piirkonda teatud määral. Katkuhaua rajamiseks võib uuritust väheseks jääda. Üritades võimalikus keerulises geoloogilises situatsioonis ja tiheda asustusega alal leida sobivat matmiskohta kümnetele tonnidele sigadele üksnes EGK kaardiga, on… piii-isut ohtlik naiivsus.

Märkimisväärne on Madis Jürgeni 26. augustil Eesti Ekspressis ilmunud artikkel, mis avab köögipooli Läänemaa seakatkuennetusmissioonilt. Keskkonnaameti kohalik üksus seisab Keedika kruusaaugul kõrvu kohalike külameestega ja ütleb, et vot siia või siia hakkamegi matma. Lähim kaev on sobivalt 200 meetrit eemal, meile teadaolevalt on siin kusagil põhjavee kaitseks ka paks savikiht olemas, keskkonna osas takistusi pole. Külamehed-naised vajuvad näost ära, kuni kellelegi meenub, et oot, siin ju kevaditi ujutab. Kas nii ikka saab? Spetsialistid on kohe päri: “Väga hea, et te meile neid asju räägite. Sellisesse kohta tõesti matta ei saa, kus kevadel vesi maa peale tekib. Äkki pakute ise mingi koha välja?”

Oot, niimoodi ongi? Lendame peale ja ütleme, et siia matame, 200-300 meetrit nagu mingi seadus või selle tuules loodud “spetsialisti käsiraamat” ette näeb. Kui mõistus otsa saab ja külamehed selgroogu näitavad, küsime, ehk pakute ise koha välja ja lõpuks matame Antsu sauna taha (sest Antsu polnud koosolekul ja ega teda külas eriti keeegi salli kah)…? Võimalik, et seesama otsustamisseltskond lõi hiljuti sama notebooki alusel kulpi ühe naabruses asuva raba dreenimisvee lähetamisele põhjavette. Inimesed loevad oma tähtsat raamatut nii et higi voolab silmist, aga reaalsusega ei kliki.

lsmMinister Pomerants usaldab Keskkonnaametit, kes ütleb, et Torma matmiskohal on pinnaseks liivsavimoreen, praktiliselt veepide. Sama lubavad oletada nii EGK pinnakattekaart kui ka punktitiheduselt suurema täpsusega mullakaart. Reaalsus on aga see, et sigade matmiskohas VÕIB olla väikese veejuhtivusega liivsavimoreen, aga ei pruugi, sest ühtegi geoloogilist uuringut pole matmiskohas tehtud. Geoloogiline uuring on tehtud naabruses, mitusada meetrit eemale, Torma prügila alla. Pomerantsi intervjuus toodud väide, et prügila seirekaevud on näidanud, et kõik on okidoki, on samuti väikese agaga. Torma prügila on Eesti esimene nö “europrügila” ja sinna alla (välja arvatud esimene, väikseim väljak) on rajatud spetsiaalne saviekraan ning prügila nõrgvett kogutakse ja puhastatakse. Seega peegeldavad seirekaevud suuresti prügila saviekraani toimimist (+ looduslik pinnas), mitte loodusliku pinnase filtratsioonilist efektiivsust. Üsna hulljulge (või süüdimatu, oleneb kust posti otsast keegi vaatab) otsus hakata oletatava geoloogilise infoga tuhandeid sigasid matma. Mis siis kui oleks olnud pisut teistsugune moreen või kui oleks olnud morfoloogiliselt hoopis teine pinnas? Kas sead oleks jäänud matmata? Kes oli see “valvegeoloog” sel objektil? VTA? Keskkonnaamet? Ja kas ta üldse seal oli?

Oot, moreen… Misse?…

Liustiku poolt mõned head tuhanded aastad tagasi Põhjamaalt Eesti aladele kokku buldooserdatud moreen on trikirohke pinnas, ta võib väikesel maa-alal oluliselt varieeruda – liivane moreen võib sisaldada savikihte, samamoodi võib savimoreen (vt. fotot eelmisest lõigust, mitte seda võipakki) sisaldada liivakihte, kruusa, veeristikku või lausa rahnusid. v6iVeelkord seesama sõna “VÕIB”. VÕImalik, et sead maeti Tormas vähevettjuhtivasse savipinnasesse, aga VÕIB-olla mitte? Kui pisut guugeldada, leiab käesoleva aasta algusest pärit Torma prügila sulgemise keskkonnamõjude hindamise aruande, kus leiduvad ka mõned udused tulbad 2009. aastast pärit geoloogilisest uuringust uue ladestusala rajamiseks. Tõepoolest, puuraugud lõppevad kõvas hallikaspruunis savimöllmoreenis, mida VÕIb üsna kindlalt pidada minister Pomerantsi poolt kirjeldet’ “liivsavimoreeniks, mida ekskavaator ei suutnud ühel hetkel enam edasi kaevata”. Prügila alla rajatud puuraugud on max 6 meetri sügavused, ilmselt pea sama sügavasse auku on maetud ka katkusead, kuivõrd Veterinaar- ja toiduameti peadirektori Ago Pärteli sõnul on sealaipade piisavaks katendi paksuseks kolm meetrit. Mis pinnas jääb selle 6 meetri alla? Ja miks just 6 meetrit? Miks 3 meetrit katendit? Kas paneme surnud sead tuleviku tarbeks hoiule? Elementaarsed küsimused jääks õhku isegi siis kui analoogne uuring oleks teostatud matmiskohas. Kuuemeetrine uuringupuurauk kuuemeetrise sealaibaaugu tarvis on way liiga vähe!

Ehituseoloogina, kes igapäevaselt või siis ülepäeviti maasse mõne augu puurib, olen tajunud eestimaalaste usaldumatust, vastumeelsust või lausa hirmu uuringupuuraukude suhtes. Ilmselt on sinane jälg pärit Fosforiidisõja aegadest. Inimesed tunnevad paanilist hirmu meie poolt rajatavate standardsete (enamasti mitte rohkem kui) kolmemeetriste puuraukude ees (mis pärast puurimist kohe suletakse) ja näevad seal ohtu põhjaveele ja omaenese elule, ent kogunevad hordidena kopamehele patsu lööma, kui see salaja, Keskkonnaameti teadmata, kuhugi eriti salajasse kohta viiemeetrise tiigi virutab. Kopp on nagu tubli ja aus oma küla poiss, aga puurmasin selline hiiliv ja väljamaa õli ning värvi järgi lõhnav libedik.

Kopad…

Kopad on hoolsasti laastanud ka Keedika kruusamaardlat (Eesti rahva hüvanguks, kuis muidu), jättes kunagisest glatsiofluviaalsest kõrgendikust järele vaid varemed. Ometigi plaaniti Madis Jürgeni artikli põhjal just kuhugi sinna matta Linnamäe lihatööstuse katkuohus sigu. Uurisin-puurisin minagi internetist kättesaadavat geoloogilist andmestikku (pinnakattekaart ja näiteks Maria Laidla bakatöö, leheküljelt 30 ja edasi ), keedikaaga loogilist põhjust, miks sead just hea veejuhtivusega kruusa ja liiva sisse matma peaks ning miks ses piirkonnas, nagu külamehed väitsid, kevaditi nii kangesti ujutab, ei leidnud. Sorri ka Keskkonnaamet, teie poolt väidetava “paksu savikihi” olemasolu Keedikal tundub geomorfoloogilises plaanis võrdlemisi vähetõenäoline. Lokaalse ajutise ujutuse võimalused kevaditi teoreetiliselt isegi eksisteerivad, ent olemasoleva geoloogilise informatsiooni juures puudub piirkonnas seakalmistu rajamiseks vajalik, Torma matmiskohas suure tõenäosusega olemasolev, tõsiseltvõetav veepide. Võibolla oli tegemist kohalike väikese vahva hädavalega? Kui nii, siis pressi ees igati vahvasti väljamängitud. 1:0 kodumeeskonnale.

Samas jääb üles küsimus, mida ikkagi teha nende tuhandete sigadega, kes võib-olla varsti, kui katk nendeni jõuab, ära gaasitatakse ning kellega AS Vireen hakkama ei saa? EE artikis välja hõigatud Keedika külameeste mõte katkuseatuleriidast võib linnainimese ära ehmatada, ent kui see inimene teaks mismoodi vorst tema lauale jõuab, ei tunduks vast ka see mõte enam nii jubedana. Praktiline värk – kiht kuiva puitu, kiht sigu, kiht puitu, sead… Katkutekitaja pidi hävima juba 70 kraadi celsiuse juures, seega kõik kes sigu lemmikloomadena peavad, hoidke oma saun soe ja lemmikud saunas!

Tulles otsi kokku tõmmates veelkord tagasi nende õnnetute pulbitsevate Torma sigade juurde. Miks mitte rakendada sarnastel juhtudel edaspidi Läänemaa meeste tarkust: korraldada hukatud notsudele prügila kõrval mitte järjekordne aukuajamine koos pulbitsevate tagajärgedega, l6kevaid auväärne tuleriit kohalikust materjalist. Kõik mis päris lõpuni süsihappegaasiks ja veeauruks ei muutu, ladestataks väärikalt Eesti esimesse europrügilasse. Prügilad töötavad alakoormusel, ilmselt oleks ka Torma prügilal rohkem rõõmu teadmisest, et neile tööd antakse, mitte sellest, et keegi lõpnud loomi järjepanu nende aia taha matab.

Mitmed head nädalapäevad tagasi saatsin oma järelpärimised (klikka lingil) Maaeluministeeriumisse ja Keskkonnaametile, lootuses saada tagasisidet, muutmaks oma kirjatööd täpsemaks ja faktipõhisemaks. Veterinaar- ja Toiduametile jätsin kirja saatmata, sest tean koeraloopijate vastust (kui see kunagi ka oleks saabunud) niigi – täname küsimast, aga meil on kõik korras ja nii pagana steriilne. Saadetud kirjad puudutasid eelkõige kriteeriume, mille alusel valitakse matmiskohti. Urmas Kruusele personaalse kirja saatmist pidasin ebavajalikuks. Mis ma talt küsin? Autogrammi?

Mul on kahju, et ministeeriumid-ametid ei pidanud vajalikuks minu küsimustele lennult vastata (nad ilmselt vastavad 30 päeva jooksul, sest nad on vist selleks kohustatud, aga mis kasu sest hilisest ja hillitsetud kantseliidist on?), lisaks sellele on mul paganama kahju, et terve meie keskkonna-maaelu-veterinaaraparaat ei suutnud aasta tagasi võtta vastu otsuseid seakatkuohu ettevalmistuse osas ja siis ka reaalselt tegutseda. Analüüsi asemel puhuti mulli ja asuti lõppeks loomi gaasitama. Võrrelgem tulemusi lätlastega ja te näete suhtumise vahet.

Mõni lugeja võibolla muretseb, et Peramõtsa kiljub nii meeleheitlikult matmise teemal – so what, alati on lõpnud loomi maetud ja igalepoole… On maetud jah. Võib-olla (ja pigem) ei järgnegi neile matmistele keskkonnakatastroofi. Ent selle kirjutise taga on ka pisut trotsi. Tavaolukorras saevad kõik minu jutus puudutet’ ametkonnad lihtsat inimest peetides iga koma kasvõi kolmeks tükiks, aga peavad oma “euronormid” kehtestama, jättes kaine mõistuse tihtipeale kõrvale. Käesoleval juhul tundub, et Kõrgem Võim ise lasi pisut üle. Terve aasta preventiivne tegevus (kes, kas ja kuidas tappa, kes, kas ja kuidas hävitada, keskkonnamõjude hinnangud, võibolla mõned konsultatsioonid geoloogidegagi) kuhjati 2 ministeeriumi ja 3 action-päeva peale kokku ning õhati — oh kus sai tööd rabatud! Sõbrad, tulemus on ju kehvakene! Võib-olla ma olin oma tekstis kohati tõesti pisut ülekohtuselt kriitiline. Aga palun kannatage ära, vastake teinekord kirjadele ja tehke oma kodu korda, austet riigiteenrid, sest muidu pulbitseb kuskil juba mõni uus Sigade Revolutsioon.

sigrevAivo Averin
Peramõtsa Press




P.S. 18. septembril saabus Maaeluministeeriumi vastus

Advertisements