Aastatel 2015-2020 leiab aset Euroopa Liidu järgmine kuusaastak. Nendeks aastateks on lisaks tähtsatele „reilbaltikurahadele“ läbi vati ja vile suuresti paika loksunud ka liikmesriikide tootjatele-põllumeestele makstavate toetuste suurus ja kord. Ehk siis mingi tühine, umbes nii suurem osa kogu potist. Siinkohal ei peatukski pikemalt Eesti Vabariigi eelmise põllumajandusministri kangelastegudel eurorahade eestisserääkimisel mullu ja tunamullu, mille kangelaslikkuse oponendid on mõnikord kahtluse alla seadnud (nojah, muidu poleks nad ju oponendid), vaid pööraks tähelepanu millelegi, mis pole vähemalt paberil veel otsustatud, ent…

1. oktoobril 2014 lööb kell ja Eesti põllumees saab teada, mida head või halba toob talle selline esmapilgul suht sõbralikult kõlav termin nagu „rohestamine“. Nimelt edastab siis Põllumajandusministeerium omad ettepanekud Euroopa Komisjonile. Peramõtsa Press oli kaval ja luuras pisut. Ameerikat ei avastanud, küll aga selle, et ilmselt taheti parimat, aga välja kukkus… Nojah, lugege ise!

„Rohestamine“

Põllumajandusministeeriumi Maablogi 30. juuli postituses kirjutatakse kenasti lahti mis loom see Euroopa roheliste poolt ellukutsutud „rohestamine“ on ja mida ta sööb. Lihtsustatult, ilma liigsetesse detailidesse laskumata, võib öelda, et „rohestamine“ on järgmisest aastast kehtimahakkava EL’i „kuusaastaku“ nõue, omamoodi „code of chivalry“ põllumeestele, kes soovivad saada keskkonnaalaseid otsetoetusi. Ja selleks tuleb ökorüütlitel järgida mitmeid ettekirjutusi. Kantseliitlikult sõnastades saab keskkonnatoetusi soovivatele põllumajandustootjatele kohustuseks kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade järgimine. Enam kui 10-hektarilise põllumaaga tootjatel lasub kohustus kasvatada rohkem kui üht kultuuri, enam kui 15 hektariga tootjad peavad lisaks aga vähemalt 5% tootmismaadest deklareerima nn „ökoaladeks“ — enamikul juhtudel aladeks, kus reaalset põllumajanduslikku tootmist ei toimu. Selleks sobivad on põllumaal asuvad puude- ja põõsastesalud, põlluäärsed hekid, traditsioonilised kiviaiad – elurikkuse säilitamist toetavad maastikuelemendid, sõnaga. Kui aga põllumajandustootjal oma kohustuse täitmiseks nendest ei piisa, annavad täiendava võimaluse “ökoaladeks” tootmisest kõrvale jäetud aladel liblikõieliste kasvatamine või…

…Kesa

Kesa? Kiire pilk Vikipeediasse ütleb:

Kesa ehk kesapõld ehk kesamaa on külvikorraväli, millega valmistatakse ette taliteravilja kasvatamist. Kesad jaotuvad:
1. kultuurideta kesad ehk täiskesad
a)varajane kesa ehk mustkesa
b)hiline kesa ehk jaanikesa
2. kultuuridega kesad ehk osalised kesad

Hmm… Oot, kesa?… Maa on nagu miskitpidi söötis? Oolrait! Kui midagi ei kasva, siis midagi ikka kasvab, see on ilmselt see „kultuuridega kesa“ ehk „osaline kesa“ ehk „mitte-päris-nii-kesa“. Maa jäetakse sööti ja seal kasvab see mis seal parasjagu kasvab. Mis asi on aga see „päris kesa“ ehk „kultuurideta kesa“ – see vahva asi pealkirjaga „mustkesa“? Liigume edasi.

Mustkesa

Sügisene kesapõld VõrumaalMustkesa, nagu nimigi ütleb, tähendab seda, et maa on must. Tegemist on mulla tervise seisukohalt eriti küünilise planeet Maa erikohtlemise meetodiga. Kui künnid ja muud mullalõhkumismeetmed toimivad omal isekal, ent kurb-praktilisel moel selleks, et mullast võimalikult ruttu võimalikult suur kasu välja peksta, siis mustkesa näol ongi tegemist sõna kõige otsesemas tähenduses Mulla Narrimise Meetodiga. Mustkesa peab valmistama ette taliviljade soodsat külvi. Olema tervel sellel nö. „ettevalmistusajal“ taimestikust puhas. Sügisest sügiseni. Igaüks, kes on suvisel ajal mõnd vahvat peenramaad puhtana hoidnud seda umbrohust rohides, teab kui vaevaline ettevõtmine see on. Kui on vähegi mulda, hakkab MIDAGI seal ikka ja alati kasvama. Loodus on kord juba imeline! Seda naeruväärsem on mustkesa idee – hoida plats igal juhul puhas! Kui midagi kasvama hakkab, kultiveeritakse, küntakse, pommitatakse sinane kohe maha. Kabuuum! Peaasi, et saaks sügisel külvatavale taliviljale mõnus kasvupinnas olema…
See kole mustkesa ei sobitu nagu väga hästi selle õilsa jutuga, mida Põllumajandusministeeriumi ajaveebi info endas kannab (teeme kopipeisti koos alapealkirjaga):

Suurem tähelepanu mulla kvaliteedile
Põllukultuuride mitmekesistamisega aidatakse kaasa eelkõige mulla kvaliteedi parandamisele, soodustades mulla orgaanilise aine säilimist ja mulla struktuuri parandamist. Samuti aitab see kaasa, et vähendada mulla erosiooni ja toitainete leostumist ning hoida kontrolli all pestitsiidide ja väetiste kasutamist.

Ermm.. Et põllu ühes otsas mitmekesistame elu ja parandame mulda, seal kõrval aga mustkesatame, et vajalik keskkonnasõbralik “ökoviisprotsent” täis saada? Teen kohe järgmise kopipeisti (samast artiklist, kah pealkirjaga) ja võtan jutu kokku:

Ökoalade väljakutse
Vast kõige keerukam on ökoloogilise kasutuseesmärgiga ehk lühidalt ökoalade määramine, millega kaitsta ja parandada elurikkust põllumajanduslikes majapidamistes. See tähendab, et ökoalad peavad koosnema elurikkust otseselt mõjutavatest maa-aladest, nagu kesa, maastikuelemendid, puhverribad jpm.

Arusaamatuks jääb, miks selliseid ilmseid vasturääkivusi rahumeeli läbi lastakse. Tahtsite “rohestamist”? Väga hea, palun, siin ta on, linnuke kirja! Vägisi kisub sinna Peramõtsa blogis juba varasemalt käsitletud põldudele mähkmete panemise jutu poole, aga seekord, olge lahked, palutakse haisevat kraami püüdnud täislastud mähkmed uue uitmõtte saabudes kohapeal puruks rebida…
Tõsi ta ju on, et mustkesa rakendamine mõjutab ökoala (sic!) ja üsna otseselt. Küllap see ökoala juba muutub kui sa aastas kõigest sellest elurikkusest mitu korda randaaliga üle sõidad ja iga suurema vihmaga lisaks elurikkusele ka mulla kaasa võtad. Sama olukorda kirjeldab vähekirglikumalt Eesti üks suurimaid maheteraviljatootjaid Wiru Vili oma kodulehel umbes nii:

Mustkesa rakendamine tähendab:
1.Mulla huumusvarude vähenemist.
2.Taimkatteta muld on vastuvõtlik vee- ja tuuleerosioonile.
3.Tugevad vihmasajud tekitavad mullale kooriku, mille tulemusel on õhupuudusel paljud mulla loomulikud protsessid häiritud.
4.Mullaelustiku toiduallika vähenemist, mille tulemusel mullaelustiku arvukus ja töö intensiivsus väheneb. Seetõttu on muld harimisele väiksema vastupidavusega ja paratamatult kutsub esile mullastruktuuri kergema lagunemise mullaharimisel (mida edaspidi veelgi võimendab mulla huumusvarude vähenemine)

Last but not least

Äkki mõni austet’ lugejatest arvab heaks arvata, et siinkirjutaja kujutab endale asju liialt ette, sest MUSTkesa ei mainita ju ei siin, ega seal. Siiski-siiski.

Punkt 1: Rääkides keskkonnasõbralikust mullaharimismeetodist, kesast, räägitakse nii eelpooltsiteeritud Põllumajandusministeeriumi maablogi artiklis kui ka sellele allikaks olevates ministeeriumi poolt Euroopa Komisjonile 1.08.2014 esitatud otsetoetustele 2015-2020 plaanitavates nõuetes kesast kogu perimeetri ulatuses. Seega “sobib” ka mustkesa “rohestamiseks”.

Punkt 2: Minu ees lebab Põllumajandusministeeriumist pärit kirjatükk, saadetud otsetoetuse arutelugruppides osalenutele, vanust päevi nii umbes neli, milles esimesena kolmest ökoalale sobivast harimispraktikast (2.Lühikese raieringiga madalmetsa alad; 3.Lämmastikku siduva kultuuridega alad) asetseb auväärsel kohal 1.Kesa. Juures märge: „arvestusse lähevad nii mustkesa kui ka haljaskesa“ (4. ja 5. rida lingitud dokumendist, kollase markeriga).

Punkt 3: Tulenevalt Punktist 2, saab mustkesa lähiaastatel Eesti mulla oluliseks „kaitsevahendiks“ kogu kurja maailma hädade eest. Nuff said.

Lõplik kokkuvõte

Kui muld ja Peramõtsa Press vastu peavad, kohtume sama teemaga juba EL’i järgmise kuusaastaku planeerimisel. Seniks jääb aga lootus, et Eesti põllumees leiab oma põldude “rohestamiseks” vähe elujaatavamaid lahendusi kui mustkesa.

 

Kasutatud materjal:
“Mida tähendab põllumajanduse „rohestamine“?”, Maablogi (Mai Talvik, Illar Lemetti)
“Haljasväetiskultuuride roll”, Wiru Vili TÜ koduleht

Advertisements