darwin xx Charles Darwini lähikondsed arvasid, et nende kuulus sugulane on lõplikult hulluks läinud, kui too üsna oma eluõhtul asus täitma akvaariume mulla ja lehtedega ning neis toimuvat vihmausside tegevust pingsalt jälgima.Evolutsiooniteooria isa läks neis ettevõtmistes lausa niikaugele, et hakkas oma vihmaussivaatlustest raamatut kirjutama. Küllap kõlab sinane piisavalt hullumeelselt tänapäevalgi. Kas võib selle, et niivõrd tühine asi kui muld ja selles ringipaterdavad loomakesed ühele 19. sajandi superteadlasele tõsist huvi pakkusid, kirjutada pelgalt vanadusnõtruse arvele? Muld ja vihmaussid?! See on nali ju! Olen ise maalt pärit ning mäletan 90-ndatest selgesti, kuis maa- (ja ilmselt ka Päris-Eesti) inimesed puksusid rõõmsast naerust kui „Õnne 13“-nimelises teleoopuses Lauri Leesi poolt kehastet’ koomiline prantsuse onu saabus Eestisse, et siin ropu euroraha eest kohalikke „vihmamadusid“ uurida. Vihmaussid ja euroraha olid meile, eestlasile, tol hetkel võrdlemisi arusaamatud teemad – võisime naerda nii ühe kui ka teise üle.

 

Ent 2006. aastal, kui Eesti oli juba mõne hea aasta Euroopa Liidu viljastavates oludes viibinud, tabas Euroopa Liidu Nõukogu üks raamdirektiivi eelnõu. Mullakaitsedirektiivi eelnõu, mis üritas esmakordselt käsitleda Euroopa Liidu mulda kui kaitsmist vääriva loodusvara, leidis tähtsate liikmesriikide poolt vajalikku tähelepanu ning sai sellest tulenevalt ka kenasti bännitud. Sealsamas olid euroametnikud siiski kohe varmad välja töötama ebaõnnestunud eelnõul põhinevat mullakaitse teemastrateegiat, mis jättis tulevateks aastateks Euroopa mullale mõnevõrra lootust ja bännitud direktiivile ebamäärast šanssi taas elule tõusta. Ehk siis anti sinasega liikmesriikidele tulevikuks selged juhised kuis järgnevatel aastatel võiks vabatahtlikult asuda oma mulda kaitsma. Ja Euroopa Liit läks selle nõu ja õpetusega edasi. Iga liikmesriik ise ja oma tarkuse järgi.

muldraamat22007. aastal ilmus Ameerika geoloogi David R. Montgomery sulest raamat. Raamat, mis lammutas põllumajanduse ajaloo pulkadeks lahti. Ootamatult ilmnes, et mulla harimine on tsivilisatsiooni esimene, kolmas ja ka kolmesaja seitsmekümne kuues aste allakäigutrepil. Maaharimine, teadupärast oluline tsivilisatsioone edasiviiv jõud, osutus selles käsitluses ühtlasi ka tsivilisatsioone murendavaks teguriks. Maa naha pahupidipööramine, nagu selgub, ei too tsivilisatsioonile mitte üksnes rohket rikkust, õnne ja rahulolu, vaid kodeerib sellesama tsivilisatsiooni saatusesse aeglase ja üsna nukravõitu mandumise. Erinevaid kõrg- ja vähem kõrgeid kultuure ning nende mullakäsitlemist jälginud teadlane seab oma teoses ritta terve plejaadi tsivilisatsioone, kes endale mulla väärkohtlemise läbi jalga tulistanud on ning räägib nende kõigi võrdlemisi sarnase ja kurva loo. Seda vana ja korduvat lugu tänapäevasesse konteksti asetades, mida autor raamatu lõpuosas ka teeb, tõdeme, et möödas on ajad, mil tsivilisatsioon ja tema geograafiline ulatus tähendas üksikut saarekest ulgumerel, ühte-kahte viljakat jõeorgu või mõnd sisemerd ümbritsevat kolooniate võrgustikku. Öelgu tänapäeva ida-lääs teljel või religiooni põhjal tsivilisatsioone lahterdavad asjapulgad mida tahes, mulla kohtlemise osas on kõik tänased kultuurilised separatistid ja punkarid Tsivilisatsioonina ühes paadis. Mulla ja mullaerosiooni ning globaliseerunud maailma võtmes on meile jäänud vaid see üks, ainus ja kardetavasti ka viimane, kogu planeeti hõlmav ja selle toidu allikat, mulda, jõudsalt hävitav tsivilisatsioon. Meie tsivilisatsioon. Nurga tagant ühtegi teist tulemas ei paista.

soilMullaerosioon, mis see on? Õigupoolest tuleks kõigepealt jõuda selgusele selles, kes või mis on muld. Muld, see on üks vahva ja hästi toimiv ökosüsteem, kus on omavahel põimunud botaanika (taimkate), geoloogia (mulla mineraalne osa), bioloogia (mullaelustik) ja maagia (huumus). Taimed kaitsevad mulda väliskeskkonna mõjude eest, Emake Maa varustab mulda värske kraamiga aluskivimist toitainete näol ja mullaelustik aitab teha need toitained taimedele kättesaadavaks. Samal ajal lagundavad needsamad organismid taimejäänuseid, mis mullapinnale langevad, huumuseks. Huumus on mulla A ja O, see on see, mille pärast muld on muld. Huumusel on erakordne võime siduda suurelt toitaineid ja vett, see on midagi, millele teised mulla koostisained ligilähedalegi ei jõua. Ehkki olles mulla superosake, on kaitseta huumus oma olemuselt habras. Kui pahupidipööratud paljast katmata mulda tabab vihmapiisk või puhub peale mõni tugevam tuulekene, on huumus esimene, kes toimuma hakkava mullaerosiooni tõttu mullast jalga laseb. Koos temaga kaovad paratamatult ka kõik toitained, mida huumus rohkelt seob. Vastavalt erosiooni intensiivsusele ja füüsikaseadustele (kui kiiresti tuul puhub või vesi voolab) hakkavad seejärel liikuma ka mulla muud koostisosad – savi, liiv, kruus – ning pikapeale saavadki reaalsuseks looduskaitsjate poolt maalitud pilt eutrofeeruvatest meredest, pildiraamatutest tuttavad uhtorud põldudel ning teleekraanidele aeg-ajalt kuvatavad uhked uudislõigud mudastest vetevoogudest, mis külasid enda alla haaravad. Läinud! Finiš! Konjets! erosioonMaailm kaotab oma mulda, seda olukorras, kus igale ruutsentimeetrile toitvale maapinnale kandideerib järjest rohkem ja rohkem ilmakodanikke. Teise maailmasõja järgsel ajal on erosiooni läbi „rivist välja viidud“ ligikaudu India-suurune tükk põllumaad. Süüdlasi selles on nähtud õige mitmeid. Tänapäevane moodne käsitlus armastab näha kõige kurja taga kliimamuutusi. David Montgomery peab aga selle keskkonnakatastroofi peasüüdlaseks inimlikku rumalust ja agressiivset põlluharimist. Ning toob selle kohta rohkelt näiteid.

KIK_logo2012. aasta veebruaris asus vastloodud mittetulundusühing Peramõtsa Press taotlema Keskkonnainvesteeringute Keskusest (KIK) toetusraha David Montgomery raamatu eesti keeles avaldamiseks. Esimene telefoniühendus KIK’i kasutajatoega kõlas kui siin seni räägitu lakmuspaber.

„Raamat mullaerosioonist? Kuidas see keskkonnaga seotud on?!“

Kena. Selväpeli. Raamatuprojekt sai KIK’ile siiski esitet’, vastus mõned kuud hiljem oli loomulikult äraütlev. Aga kuna põhjuseid eestikeelse raamatu väljaandmise vajalikkusest lendas sisse uksest ja aknast, saatis Peramõtsa Press euroopa rahad kukele ning läks omi jõude koondades asjaga edasi.

Sellesama 2012. aasta veebruariks oli Euroopa Liit saanud valmis võrdlemisi märgilise tähendusega dokumendiga – hinnanguga 2006. aastal koostatud mullakaitse strateegia toimimisele. Sama kompromissdokumendi toimimisele, kus paluti liikmesriikidel iseseisvalt vastavalt antud juhtnööridele mullakaitsega tegeleda. Hinnang oli konkreetne. Kas ma üllatan siinkohal kedagi kui ütlen, et Euroopa oli 6 aastaga astunud vabatahtlikult oma mulla kaitseks umbes 0 sammu?

Miks oleme me pea poolteist sajandit pärast Darwini vihmaussiraamatut endiselt seisus, kus ühiskond ei taha mõista osakestki sellest, mida Suur Inglane tabas lennult – elust mullas sõltub meie endi elu! Me kasvatame jätkuvalt oma tsivilisatsiooni toitu agressiivse põllumajanduse tõttu vaesunud, ärakurnatud muldadel. Igal aastal kaotame me mullast viimast võttes aina rohkem ja rohkem põllumaad ning tagame tänaseid suuri saake põldudelt üksnes tänu agrokeemia võidukäigule, seda aga samuti suuresti mulla hinnaga. Kuid ka seal on piir juba käes. Mingit imelist hüpet saagikuse kasvus enam ei tule. Me oleme õppinud kasvatama taimi, näituseks oma igapäevaseid kurke ja tomateid, mullavabalt klaasvati sees ja oleme paganama uhked selle toitainetevaese toidumoodi saaduse üle! tomatNii uhked, et kohtleme ka mulda kui klaasvatti, unustades ära, et muld on ökosüsteem, mis on võimeline tootma parimat toitu, kui teda vääriliselt kohelda. Saamaks mulda toitained, kiirendame me looduslikku mullatekkeprotsessi, kündes aluskivimit mulla sisse, taimejäänuseid mulda, mikserdame mullaelustikku, viskame sinna väetisi ja vaatame kuidas esinduslik kogus eelmainitust iga kord erosiooni toel mere suunas seatraavi laseb. Künni ja agressiivse põllumajandamisega on muldade huumusesisaldus viidud kogu maailmas üsna nukrasse seisu. Huumuse vähesuse tõttu seob muld üha vähem vett ja toitaineid ning on seetõttu ilmastikule vastuvõtlikum. Viimases hädas loodetakse abi GMO-st, mis peab taimel aitama kehvast mullast ja sellest tingitud vaevustest (taimehaigused, kahjurid) hoolimata edukamalt hakkama saada. Ent ka siin on piir toitainetevaese ja tasakaalust väljas mulla näol kohe ees. Muld on nagu pank, mis tühjaks saades krediiti enam ei anna. Kui me saagikoristuse ja erosiooniga viime mullast välja kümneid toitaineelemente, aga väetisega asendame neist mõned üksikud, siis seisamegi lõhkise küna ees. Meinstriim-mahetootjad on selle heaks näiteks. Oleme harjunud aksioomilaadse teadmisega, et mahedalt toodetud taimed ongi kehvad ja kidurad, ent see-eest oi-oi-kui-tervislikud. Kui muld on balansist väljas ja vajalikke „tervislikke mineraale“ kasvavale taimele jagamiseks ei oma, siis ei saa need sinna ka kuidagi nõiaväel tekkida. Kidur taim oma kidurusega ainuüksi näitab, et tal on midagi puudu. Samasuguse umbusuga, isegi suuremaga (sest tarbijat üritatakse tõmmata), tuleb suhtuda punapõsksetesse tomatitesse ja muudesse iludustesse, kes meile kaupluseriiulitelt vastu vaatavad. Pahatihti on tegemist lihtsalt agrokeemilise dopingu ja „tühjade padrunitega“ — skaalal kvantiteet vs kvaliteet on kaalukauss rangelt esimese poole.

factory-farmOn’s meie tsivilisatsiooni lood tõepoolest niivõrd kurvad? Nii ja naa. Tarbijatena oleme me hetkel maitsemas Teise maailmasõja järgse agraarrevolutsiooni vilju, mil masina- ja keemiatööstused, mis seni olid vapralt tanke ja pomme vorpinud, hakkasid uusi väljakutseid otsima. Sobiv nišš leiti põllumajanduses. Raske raua ja keemiatööstuses toodetud väetiste-pestitsiidide põllulesaatmisest käsikäes sordiaretusega tõusis suur tulu. Sama mustrit arengumaades nn „rohelise revolutsiooni“ nime all rakendades pälviti isegi Nobeli rahupreemia. Ent ometigi tuli kõik, nagu eespool mainitud, mulla hinnaga. Viimastel aastatel on hakanud maailma eri paigus pead tõstma nn “pruun revolutsioon“. Siinkohal oleks vast paslik mainida, et nimetet’ protsessi näol ei ole tegemist neonatsismipuhangu, ega ka muu hälbelisega. Jutt käib põllumajandusfilosoofiast, mis väärindab mulda. Eesmärgiks on häirida mulda nii vähe kui võimalik ja jäljendada looduse toimetamisi. Hoides põllumaal aastaringselt midagi kasvamas (vahekultuurid), soodustades mullaelustiku arengut, põllumaad mitte harides (Loodus ei künna!) õnnestub kasvatada edukalt põllukultuure, samal ajal mulda mitte kurnates. Vastuoksa – mulda parandavate meetoditega (ing. ‘soil conservation’) viiakse mullaerosiooni tase miinimumini, julgustatakse mullaelustik tegudele ja kasvatatakse huumust. Sellega saavutatakse mulla suurem toitainete ja vee puhverdusvõime, mis kõik kokku viibki mullaviljakuse suurenemisele. Maailma muldadel tundub veel olevat arvestatav šanss. Euroopa elab aga oma elu…

eu_flag_map_drapeau_bandiera_bandeira_flagga-1969px2013. aasta oktoobris avaldas Euroopa Komisjon teatise, milles muuhulgas andis teada, et kaalub mulladirektiivi eelnõu ametlikku tagasivõtmist. Sammu peamiseks ajendiks seati asjaolu, et eelnõu menetlemine on toimunud 8 aasta jooksul, ent ilma igasuguse edulootuseta. Euroopa Komisjon tõstatas võimaluse eelnõu tagasi võtta ning esitada see parlamendile ja nõukogule uuesti hoopis järgmise, 2014. aastal ametisse astuva Komisjoni koosseisu poolt. Ometigi jäi võimalus teostamata. 2014. aasta märtsis otsustasid EL liikmesriikide keskkonnaministrid oma kohtumisel loobuda 2006. aastal välja töötatud mullastiku raamdirektiivi eelnõust. Maikuus ilmunud Euroopa Liidu Teatajast võime lugeda, et kõrvuti 1985. aastast pärineva Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidiga seotud impordi ja ekspordi määrusega ning 1973. aasta Liibanoni puuvillaseid kangaid puudutavaga on tagasi võetud ka 2006. aasta Euroopa Komisjoni ettepanek luua Euroopa mulda kaitsev mullakaitseraamistik. Rutaka tagasivõtmise põhjus – aegumine. Charles Darwinil oleks selle kohta ilmselt üht-teist öelda olnud. Kes teab, võib-olla on Lauri Leesilgi.

2014. aasta mai lõpus ilmus eesti keeles David R. Montgomery raamat „Muld. Tsivilisatsioonide häving“. Objekt on parimates raamatupoodides ja raamatukogudes vahelduva eduga endiselt saadaval ja ootab lugejaid. Päikest!

Aivo Averin, Peramõtsa Press
[Artikkel ilmus ajalehes KesKus (september 2014)]

Advertisements