Põllumajanduse teke ja areng võimaldas muistsetel maalastel paikseks jääda ning põllumajandusmeetodeid edasi arendades toota rohkem toitu kui hädapärast oma tarbeks kulus. Rakendatavad revolutsioonilised põlluharimismeetodid tekitasid olukorra, kus kõik kogukonna liikmed ei olnud enam hõivatud toidu tootmisega. Kogukonnal jäi üle aega ja ressurssi tegelemaks sellega, mis parasjagu pähe tuli. Järgnevate tuhandete aastate jooksul tuli aga pähe nii mõndagi – kiilkirjast pilvelõhkujate ja internetini. Nimetagem seda kõike mitmekülgset kompotti eestikeelse terminiga „kultuuri tootmine“ või siis ühe teise keelse, vähe suupärasema väljendiga „ilotamine“. Kogukond sai järjest võimsamaks ja tugevamaks; vastavalt sellele kuidas laienesid põllud ja linnad, vohas ka kultuur.

Kuid see kultuur ja ilotamine ei olnud järjepidev lumepallina veerev protsess. Et kui sai hoo ja suure kultuuri-tegemise-tuhina sisse, siis muudkui läks ja laulis lepase reega ilma tagasi vaatamata? Oh ei! Nimetagem mingil ajavahemikul mingit territooriumi hallanud ja seal toimetanud inimrühma ning nende poolt saavutatut, tsivilisatsiooniks. Tsivilisatsioonid tulevad ja lähevad – nad tärkavad, kosuvad ja lõpuks lagunevad koost. Mõned tõusevad hiljem uuesti. Mäletame vast põhikooli ajalootundidest kõik ajatelge, kus muistsetele sumeritele järgnesid mõne aja pärast muistsed egiptlased, neile omakorda muistsed kreeklased, muistsed roomlased ja nii edasi ja edasi, igaüks eelmisest pisut vähem muistne, ent see-eest oluliselt uuema ja parema kultuuri kandja! Mispärast küll need teised, need eelmised, loobusid ja pelgalt muististeks taandusid? Kas uus tsivilisatsioon oli oma lämmataval tõusul tõepoolest eelmisest niipalju uhkem ja igakülgselt üle? Kes on süüdi tsivilisatsioonide hukus?

Kuivõrd erinevatel aegadel pole arvajatest puudust tuntud, on ka „tegelike“ süüdlaste nimekiri auväärselt pikk ja põhjalik, ulatudes ufodest ja drastilistest kliimamuutustest kuni lihtlabaste „kilbiga-hopp-mõõgaga-plärts“ „naabrist parem“-tsivilisatsioonikukutajateni välja. Ajaloolastelgi on siinkohal mitmeid huvitavaid teooriaid, kuid nad ei väsi kordamast, et otsides tsivilisatsioonide hukule vaid üht ja „õiget“ põhjust, on valitud libe tee ning ilmselt on neil ka õigus. See, et keegi leiutas suurema vibu kui keegi teine ning see, et jalaväe vastu võeti kasutusele kaarikud või minupoolest kasvõi tankid, ei ole põhjus, vaid tagajärg. Selleks hetkeks kui barbarid Rooma väravale koputasid ning linna võtmeid palusid, oli selle tsivilisatsiooni selgroo „krõps“ ära käinud juba ammu ja kusagil mujal.

Ajaloolased väidavad õigustatult, et iga tsivilisatsiooni lugu on ainukordne ning tõusule või langusele tõukavaid tegureid on alati rohkem kui üks. Vaadates kunagisi kõrgtsivilisatsioone ühe- või mitmekaupa, jääb mulje, et tsivilisatsioon on nagu mingi masin, mis lihtsalt ühel hetkel väsib ära. Seda on seletatud nö kultuurilise kulumisena ja isegi entroopilise protsessina – tsivilisatsioon kui süsteem hakkab aja jooksul ligisema ja logisema, muutub keerukamaks, korratumaks; kontrollimatuks nagu „Vabaduse“ kolhoosi zootehniku moskvitši kehvasti hooldatud mootor või nagu pudrumonstrum sojuzmultfilmi šedöövrist parooliga „Potike keeda!“.sojuz Sellest tulenevalt võiks arvata, et tsivilisatsioone kustutav näljahäda, looduskatastroof või naabrimehe suurem vibu on pigem kurbmängu paratamatu lõppakord, grande finale, mitte loll juhus, mis kõik ilusa ära rikub.

Kas entroopia sobib selgitamaks unistuse purunemist tuhandeaastasest rahuriigist? … Hea küll, jätame sõna „rahu“ kontekstist välja, iga inimpõlv tahab ju vähemalt korra elu jooksul suurt sõda pidada. Tugev tsivilisatsioon võib endale rahumeeli aeg-ajalt ka sõdu lubada. Küsime hoopis nii: miks kipub tsivilisatsiooni eluiga olema limiteeritud… noh, ütleme näiteks sellesama maagilise tuhande aastaga?

Kontrollimatuse ja korratuse suurenemine „Potike keeda“-meetodil tundub töötavat. Kui ikka võlusõna ei tea ja tehtud pisikesed vead aja jooksul akumuleeruvad, istudki varem või hiljem portsu otsas, millest ilma süsteemivälise abita jagu ei saa. Entroopia.

Mis on aga need miskid, mis lõppkokkuvõttes kogu süsteemi kummuli keeravad, need miskid, millest jamad alguse saavad? Kas jamaalgetele ei saa juba eos piiri panna?

Mater terra

Ameerika geoloog David R Montgomery sattus California Berkeley ülkooli tudengina antikvariaadis tuulates juhuslikult peale 1950-ndatel avaldatud kogumikule „Topsoil and Civilization“. Kokkupuude selle Dust Bowl’i ja tööstusliku põllumajanduse ajastu vahelisel sulal välja antud raamatuga muutis Montgomery suhtumist mulda. Hiljem, geomorfoloogina maailmas ringi vaadates, soojendas ta üles mõtte, et muld võis olla kriitilise tähtsusega tsivilisatsioonide tõusus ja languses. Nähes mulda geoloogia ja bioloogia dünaamilise vaheastmena, kogu maapealse elu allikana, sõnastas professor Montgomery nö bumerangiefekti: see kuidas me kohtleme maad, paneb paika selle kuidas maa kohtleb meid ja kui kui kaua ta meid talub.

2007. aastal ilmus Montgomery sulest tema mullaalaseid tähelepanekuid kokku võttev teos „Dirt: The Erosion of Civilizations“. Tsivilisatsioonide kulg ajas läbi mulla ja geomorfoloogi pilgu. Sellel raamatul minu eelnev ja järnev jutt suuresti põhinebki. Võtke heaks või pange pahaks.

Eluandvad jõed

Vaadates tänapäeva Lähis-Ida, julgeksid vähesed selles näha viiteid Eedeni aiale. Ent viimasel jääajal ning sellele järgneval perioodil kujutas sealne keskkond endast võrdlemisi mõnusat elupaika, eriti võrreldes põhjapoolsete aladega ja Põhja-Aafrika liivaväljadega. Leidus piisavalt ulukeid, keda küttida ning lihakõrvaseks võis koguda metsikult kasvavat nisu ja otra.

Mingil ajahetkel (senistel andmetel 11 000-9000 eKr; 13 000-11 000 a.t) hakati lisaks küttimisele ja korilusele tegelema ka põllumajandusega. Siiski oli esialgu tegemist üksnes Zāgrose mäestikus, tänapäevase Iraagi ja Iraani vahelises alal, ringi kolanud asukate hobiga. Paikseks jäädi järk-järgult. Umbkaudu 7500 eKr olid korilus, küttimine ja ringihulkumine Zāgrose mäestikus asendunud taime- ja karjakasvatusega ning eluga paiksetes asulates.

Miks selline muudatus ette võeti polegi päris lõpuni selge. Ent millegipärast vahetati oluliselt kergem ja lõbusam jahimehe-korilase-hobipõllumehe leib vaevarikkama põlise põllumehe oma vastu. Samasugused arengud leidsid sõltumatult aset ka Hiinas ning Ameerikas, kus tehti põllumajanduslikke katseid vastavalt metsiku riisi ja maisiga.

Mägismaal tegutsenud maaharijad osutusid edukateks, varsti oli enamus loodusliku niiskuse poolest sobivad Lähis-Ida künkad nende poolt vallutatud. Ent peagi andis Emake Maa tagasilööke. Tänu intensiivsele taimekasvatusele ja karjatamisele asus küngaste mulla ülemine viljakas osa (topsoil) hoogsalt erodeeruma, mulla viljakus vähenes, saagid kukkusid ning inimesed põgenesid.

Põgenikud võttis vastu Tigrise ja Eufrati jõgede vaheline lammiala, mis oma väheste sademetega seadis põlluharijate ette uue revolutsioonilise katsumuse – niisutuskanalite rajamise. See suurt organiseeritust nõudev tegevus, mis võimaldas Mesopotaamia erakordselt viljakad mullad saaki kandma panna, tõi endaga kaasa linnakeste koondumise suurlinnadeks ning esimese suure tsivilisatsiooni – Sumeri – sünni. Umbes samal ajal sündis siia maailma ka ader.

sumerMesopotaamia jõukuse alus, niisutussüsteem, peitis endas aga surmaohtu. Poolkõrbelistes tingimustes rohkelt põlde niisutades toimus ka rohke aurumine. Selle tagajärjel ladestus mulda niisutusveest pärit sool, mis asus seal oma tolli võtma. Lahenduseks oleks tulnud niisutamist vähendada ja maa rohkemaks ajaks sööti jätta. Ent ratas oli veerema hakanud, seesama mille sumerid ise olid hiljuti leiutanud. Suurenev rahvaarv nõudis järjest rohkem toitu, mis jättis vähem võimalusi põldude söötijätmisele. Lisaks sellele olid sõbrad Armeenia platool, kaugel Eufrati ja Tigrise ülemjooksul, avastanud ka enda jaoks põllumajanduse võlumaailma, mis tingis sealsete küngaste mullakatte erosiooni ja saabumise mudana Mesopotaamia niisutuskanaleid ummistama. Lõpp halb, kõik halb.

Mesopotaamia põllumajandustavad levisid Egiptusesse. Ent vastupidiselt Mesopotaamiale, kus üleujutused saabusid suhteliselt ebasobival ajal, saabus Niiluse suurvesi lammile viljakasvatuseks ideaalsel ajal, tuues lisaks toitainetena kaasa Abessiinia mägismaa aleuriiti Sinisest Niilusest ja Aafrika keskosa džunglite huumust Valgest Niilusest. Need ladestusid põldudele enne igat külviperioodi nagu kellavärk, tervendades mulda, mis oli ergava kõrbepäikese ja inimkäte all vahepeal räsida saanud. Seega ei lasknud Egiptuse muld ennast häirida inimkonna erinevatest ponnistustest teda rikkuda, mis mujalpool tihtilugu letaalseid tagajärgi tõid. Tema andis ikka pea igal lõikusel korraliku saagi ning toitis tuhandete aastate jooksul ära nii vaaraod, kreeklased, roomlased kui ka araablased. Alles Nõukogude Liidu inseneride vägiehitis, Assuani tamm, likvideeris maailma töökindlaima põllumajandussüsteemi, sulgedes tee Niiluse üleujutustele ning võimaldas hakata tootma hüdroelektrienergiat mineraalväetisetehastele, vähendamaks puudujääki viljasaakides, mis sunnivad varasemat muu maailma toitjat nüüd ise toitu sisse ostma.

Hiina põllumajandusajalugu toob meile Mesopotaamiaga sarnase näite, kus rahvastiku plahvatuslik kasv toimus pärast seda kui „kuivpõllundusega“ tegelevad maaharijad mägismaalt jõelammidele kolisid. Shanxi provintsi, mida peetakse Hiina tsivilisatsiooni hälliks, on õnnistatud lössiplatoodega. Lössimullad on taimekasvatuseks ideaalne pinnas, ent samas on löss väga erosioonialdis. Tänapäeval on provints lõhestatud lugematute uhtorgudega ning tsivilisatsiooni hälliks või üleüldse põllumajanduspiirkonnaks pidada on teda võrdlemisi raske. Provintsi läbiv suur jõgi oligi algselt tuntud kui Suur Jõgi, ent kui ülemjooksu asustavad põlluharijad asusid lössimuldasid üles kündma (II saj eKr) ja setete hulk jões kümnekordistus, sai jõgi kuulsaks kui Huang He, Kollane Jõgi.

Impeeriumide surnuaed

Kreeka esimesed maaharijate asulad paiknesid hea mullaga orgudes ja püsivate veevarude läheduses. Hiljem, rahvastiku juurdekasvu suurenedes, liiguti vähem viljakatele mäekülgedele, kus kündmine käsikäes karjatamisega põhjustas sealse mulla erosiooni, mis settis orgudesse. Kreeka orupõhjade setete läbilõiked sisaldavad väärtuslikku materjali geoloogidele, palünoloogidele ja arheoloogidele. Kõrvutades ajaloolisi ja arheoloogilisi andmeid läbilõigetest saadud dateeringutega, on leitud rohkelt seoseid inimasustuse ja mullaerosiooni intensiivsuste vahel. Muistsele Kreekale iseloomulikku õitsengult langusele kulgenud ühiskonnamudelit ei saa selgitada kliimamuutustega, sest maa asustamine ja erosioon langesid eri paigus eri ajale.

Antiik-Kreeka kaasaegsed olid oma kodumaa mulla kehvast olukorrast teadlikud. Nii Platon kui Aristoteles sedastasid oma töödes, et tänu metsade maharaiumisele ja pronksiaegsetele maakasutusvõtetele on muld ära kurnatud.

Ka vanadel roomlastel oli oma maa ja mullaga eriline suhe. Pärineb ju neilt termin Emake Maa (mater terra). Siiski ei takistanud see lingvistiline kummardus mullale roomlasi kordamast varasemate tsivilisatsioonide vigu. Olles võrdlemisi teadlikud mulla kurnamise ohtudest ning varmad mullaviljakuse säilitamiseks kasvatama liblikõielisi ja väetama põldusid sõnnikuga, suudeti ometigi mõne sajandiga endid erodeerida seisu, kus Rooma linn ja selle naabrus ei suutnud ennast enam ise ära toita ning hakkas sõltuma kolooniates kasvatatavast viljast. Selle tarvis kaaperdati põllumajanduslikult väga heal järjel olnud Kartaago (146 eKr) ning allutati oma võimu alla Egiptus (30 eKr). Ehkki Niilus töötas nagu kellavärk ja laevatäied Egiptuse vilja saabusid pea sama järjekindlalt toitmaks emamaad, lõi erosioon mujal impeeriumis oma lõuad halastamatult mulda.

roomaPõhja-Aafrika kolooniad sattusid emamaa survel erakordselt kurnava röövpõllumajandamise alla. Tänu erosioonile kaotasid mullad suure osa oma ülemisest viljakast kihist ning kolooniate kohale hakkasid kogunema mustad pilved. Kui vandaalid 439. aastal pKr Kartaago vallutasid, piisas selleks vähem kui 15 000 mehest. Vaid paar sajandit varem olid lõunast ähvardavate rändrahvaste rünnakute vastu impeeriumi piire kaitsmas leegionid kogusuurusega 200 000 kilpi. Impeerium oli käpuli, ta oli ennast ise hävitamas.

Süüdistada Rooma langemises üksnes mullaerosiooni, oleks liigne lihtsustamine, kuid igal juhul aitas üha manduva põllumaa najal kasvava elanikkonna toitmise vajadusest tekkinud pinge impeeriumi lagunemisele kaasa.

Maiade põllumajandus sai alguse alepõllundusest. Kuniks džunglit jagus, toimis see süsteem kenasti. Esimeste suurlinnade rajamise järel jätkati aletamist, ent põldusid ühest kohast teise enam ei liigutatud. Troopilised mullad on õhukesed ning erodeeruvad hõlpsasti. Rahvastiku kasvu survel, alates 300 eKr, võeti kasutusele ka vähemväärtuslikud mullad (liigniisked orupõhjad, sood) ning üritati nõlvadele rajada terrasspõlde. Ehkki mullaerosioon ei pruukinud olla Maiade tsivilisatsiooni kokkuvarisemise peasüüdlane, on muistse asuala järvede puursüdamikest ning orusetete kaevistest täheldatav erosiooni pidev intensiivistumine aastast 250 eKr, ehk perioodil mil maiade elanikkond jõudsalt suurenes, kuni tsivilisatsiooni kokkuvarisemiseni 900 pKr.

Eks õgige siis kolooniaid!

Põllumajandus levis Lähis-Idast Kreekasse ja Balkanimaadele umbkaudu seitse-kaheksa tuhat aastat tagasi. Pärast Kesk-Euroopa hõlpsasti haritavatele lössimuldadele kolimist liikus maaharimine hoogsalt lääne ja põhja suunas. Oma teel metsad alla neelanud põllumajandusest jäid maha märgid tõusu ja languse tsüklitest, mida seostatakse kõigepealt neoliitikumi ja pronksiaja kultuuridega, siis Rooma rauaaja ühiskonnaga ning kõige hiljem kesk- ja uusajaga, mil koloniaalimpeeriumites hakati viimast võtma ja nii toodang kui ka teenitud tulu läkitati Euroopasse toitma sealset kasvavat linnaelanikkonda – tööstusrevolutsiooni tagajärjel tekkinud uut, maata talupoegade klassi.

Kuivõrd Rooma impeeriumi toitmisel läks suurem osa auru Põhja-Aafrika mulla kurnamisele, siis pääsesid Rooma riigi Euroopa provintside mullad üsna kergesti. Pärast impeeriumi langemist kasvasid palju Alpidest põhja ja lääne poole jäävad põllud taas metsa või rohtu. 11. sajandil oli vähem kui viiendik Euroopast põllumeeste kasutuses, sellest umbes poolt künti.

Järgnevatel sajandil toimus keskaegse kliimaoptimumi tuules hüppeline maa ülesharimine, millega kaasnes samaväärne demograafiline plahvatus. Nii jõuti tuttavasse olukorda, kus maa ei suutnud enam kasvavat elanikkonda ära toita. Üleeuroopalised ikaldused, näljahädad, sõjad, katk… Lisaks kõigele algas ka nn. väike jääaeg (1430-1850), mis piiras põllupinda ja saagikust veelgi. Ent tänu agraarrevolutsioonilistele muudatustele (uus külvikord, liblikõieliste kasvatamine, põldude väetamine sõnniku ja mergliga) õnnestus saagikust pisut tõstagi. Samal ajal sundis rahvastiku juurdekasv ja erinevad maareformid (nt. tarastamine Inglismaal) rahvast liikvele. Lisaks ihast impeeriumi laiendamisele ja usuvabadusele oli üheks põhjuseks siirdumaks Euroopast Uude Maailma ka nälg sõna otseses tähenduses.

Uus Maailm nägi järgneval epohhil (17.-18. sajand) tõelist mulla erodeerimise meistriklassi. Kuivõrd tööjõud oli kallis, ent maad seevastu laialt käes (vastupidiselt Euroopale), suundusid uusasukad rändrohutirtsudena uusi maid „koloniseerima“. Hiljuti emamaal selgeks õpitud mulda säästvad külvikorrad ja väetamispraktikad olid hetkega peast pühitud, kuna uus maa maksis vähem kui „vana“ väetamine. Kasvatades monokultuurina mulda eriti põhjalikult kurnavaid kultuure (tubakas, puuvill) umbkaudu 5 aastat, liiguti edasi lääne poole, seni puutumata muldadele. Alles rohkem kui 100 aastat hiljem (1748) astuti äralörtsit’ aladel esimesi arglikke samme mulla olukorra parandamiseks. Ent eri ajastute koloniaalpõllumajanduskunsti kirvetöö jäljed on endiselt näha nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikas ja loomulikult Aafrikas.

Quo vadis?

Kas 19. sajandiks oli mullarikkumise lagi saavutatud? Kas põllumehed said aru, et nii enam ei saa, et mulda tuleb hoida? …

19. sajandiks olid maailma mullad, kus vähegi võimalik, üles haritud, üles küntud. Mesopotaamia tasandikel askeldasid muslimid muistsete niisutuskanalite riismetel, ilmselt õnnestus neil seal kasvatada ka vähesel määral vilja; eeldatavasti otra, sest nisu kasvatamine muutus sooldumise tõttu keeruliseks juba Sumeri aegadel. Hiina kultuuri häll Shanxi provints oli ammu kaotanud oma tähtsuse, kultuuri tehti mujal, mitte selles õõvastavas ovraagistikus. Põhja-Aafrika muistsete põllumajanduskeskuste kohal keerutas liiv. Kreeka ja Apenniini poolsaar olid oma muldadega kusagil juba antiikajast tuttavas kurnamine-kosumine kõvera vaheetapis. Isegi Vana-Rooma erosioonist suuresti puutumata jäänud Põhja-Itaalia oli õnnetu, sest tema mullad oli õnneks võtnud kogu maailmale rõõmu toonud hiliskeskaegne renessanss. Lääne-Euroopa, ehkki kasutas viljavaheldust ning väetas oma põlde sõnnikuga, oli aru saanud, et you can never have enough of shit – Euroopa teadlased murdsid oma helgeid päid, kuidas saada põldude väetamiseks juurde lämmastikku.

Ka Ameerikamaal oli läändepürgijate ette kerkinud takistus, mis nende pealetungi peatas – preeria. Koondati ridu ja valmistuti leppima paramatusega – preeria mulda kaitsev rohukamar oli olemasolevale põllumajandustehnikale kaugelt üle jõu käiv, pealegi olid maadeuurijad tunnistanud preeria põllumajanduseks suuresti ebasobivaks piirkonnaks.

Kuid 1838. aastal leiutasid John Deere ja tema partner terasadra, mis suutis preeria sitkest pealispinnast läbi lõigata. Uuel võimsal adral oli meeletu menu ning iseenesetarkusest kerkis fööniksina tuhast loosung: „Rain follows the plow“ (Vihm järgneb adrale). Preeriamuldade üleskündmine päädis poolkõrbelise Kõrgtasandiku (High Plains) lössimuldade ülesharimisega sajandivahetusel, mis omakorda tipnes 1930-ndatel alanud Dust Bowl’i- nimelise ökoloogilise katastroofiga.

tolmDust Bowl’i õudused tõid Ameerika korraks maa peale ning 1930-ndate aastate lõpus alanud mullakaitseprojekte saatis märkimisväärne edu. Ent maailm oli otsustavalt pöördunud. Euroopa helged pead olid 20. sajandi hakul lõpuks välja mõelnud teoreetilise lahenduse kuidas õhust lämmastikväetist toota ning selle idee mõne aasta jooksul ka tööstuses juurutanud. Ehkki alanud I Maailmasõda ei lasknud leiutisel vaesunud mullas kuigi kaua rediseid ja kaalikaid turgutada, vaid rakendas subjekti hoopis vaenlase positsioone segi paiskama, tuli lämmastiku esialgne otstarve otsustajatele jällegi meelde kui oli lõppenud II Maailmasõda ning röögatu keemiatööstus otsis rahuaegset tegevust.

Viimase mere poole

Mullakaitseprojektid ja arendatavad väetamisprogrammid saadeti 1960-ndatel (ilmselt koos Apolloga) Kuu tagaküljele sitsima ning uueks usutunnistuseks sai NPK (lämmastik-fosfor-kaalium) väetamine ja religiooniks tööstuslik põllumajandus. Rakendades intensiivselt NPK-väetamist ja moodsa põllumajandustehnika saatmist põllule, õnnestus vaesunud muldadest välja pigistada suuremaid saake. See kõik oleks olnud peaaegu et toregi, ent tuli siiski (lisaks suurele sisendile naftatööstusesse) meeletu mulla kurnamise hinnaga. Künni ja suurte väetisekogustega pannakse põõn mulla superosakesele, huumusele. Huumus seob mullas toitaineid ja vett. Mullaviljakus on otseses seoses huumuse hulgaga. Samamoodi kvantitatiivsel-kvalitatiivsel kujul on huumusega seotud ka mullaelustik (mullabioloogia), ilma milleta muld ei oleks muld. Ehkki superosake, on huumus mullastruktuurist välja rebituna ülimalt vastuvõtlik erosioonile. Selle protsessi, nimetagem seda mullarikkumiseks, katalüsaatorina saab suurepäraselt hakkama ader, pöörates mulla pahupidi ning jättes ta ilmastiku eest kaitseta. Edasise „töö“ teeb ära vihmapiiskade „pommitamine“ ning sellele järgnev horisontaalne vee- ja tuuleerosioon. Lõhkudes mullastruktuuri, väheneb huumus, kaob mullaelustik. Muld lakkab olemast muld.

Rajanud oma põllud nõlvadele ja lõhkudes ning liigutades mulda, leidsid muistsed tsivilisatsioonid mõne aja möödudes, et põldude viljakas muld on aja jooksul jalad selga võtnud ning allamäge kõige kaduva teed läinud. Samas on mullaerosioon enamikel juhtudel niivõrd pikaajaline protsess, et inimene ei pruugi seda oma eluea jooksul tähelegi panna. Kummatigi on põllumehel ellujäämiseks tarvis põllust igal aastal viimane välja pigistada, mistõttu mulla tervise eest hoolitsemine on olnud läbi aegade kõige peramine asi millega tegeleda.

Ja nii ta läheb, Jakobsoni vaimus ja põllumajandusministeeriumi õnnistusel, olles oma tekkekiiruses juba ammu jäänud alla erosioonile. Nagu traktor ees ja ader järel, liigub ka muld gravitatsiooni mõjul (järgides kõiki reegleid geomorfoloogia ja sedimentoloogia õpikutest) mööda nõlvasid, nii järske kui ka imelaugeid, nagu Batu-khaan, kes otsib oma teed viimase mere poole.

(Artiklis on kasutatud raamatu “Dirt: The Erosion of Civilizations” ja IX Geoloogia sügiskooli kogumikus ilmunud materjale.)

Advertisements