Taas müravad põllul masinad, taas pöördub muld. Kohtunikud hindavad tehtut valvsal pilgul: „Hästi tehtud!“, „Sirge vagu“, „Tubli poiss!“, „Oih, siit läks pisut vääri…“

Kogu Eesti põllumajanduseliit eesotsas põllumajandusministriga on end Olustverre kohale ajanud ja kõigi pilgud on mullal. Toimuvad järjekordsed Eesti künnimeistrivõistlused. Lisaks teemakohastele vippidele on seekord linnas ka karneval. Venno Loosaar, Igor Mang, Tiina Tauraite, Urmas Vaino, Ivo Linna ja Marilyn Jurman peavad kohalemeelitatud publikule selgeks tegema, et kündmine on fun! Selle tarvis toimub iseäralik VIP-künnivõistlus, kus traktorirooli hüppab konkurendiks ka põllumajandusminister Helir – Valdor Seeder ning saavutab Tiina Tauraite järel tubli teise koha. Nalja on nabani, ehkki küntud vaod on enam-vähem sirged.

Tsirkust ja leiba

Põllumajanduslikke võistlusi, ehk neid kus lisaks spordile toimub ka reaalne majandustegevus, on töörahva tuju tõstmiseks ikka peetud. Esimesena meenuvad lambapügamisvõistlused. Võibolla peetakse kuskil ka seatapuvõistlusi, ent neist pole viimasel ajal meedia läbi kuulda olnud.

Tõepoolest, miks mitte korraldada seatapuvõistlust? Stopper käima! Siga võimalikult ruttu sulust välja, kõri läbi; enne kui objekt ise õieti arugi saab, on ta kutu, karv lahti ning stopper kinni. Võidab kiireim tiim, karistuspunkte jagatakse torgete arvu ja detsibellide pealt. Finišeerunud spordivahend läheb vorstiks ja singiks. Humaanne isegi, võiks öelda, teades tagamaid kuidas toimub liha produtseerimine lihavabrikutes. Võrdlemisi hoogsalt toimub see sealgi, ent loomakaitsjatel võib mõnikord olla vastuväiteid ja ju neil teinekord õigus ka on. Ometigi kehtib senini looduses reegel: selleks, et süüa liha, peab keegi surema.

Lammas villa pärast enamasti surema ei pea, võibolla esineb teatavaid hilisemaid ebamugavusi temperatuuride tajumises ja võimalikke tagasilööke enesehinnangus, aga ei midagi traagilist. Sport with fun! Lisaks soojad sokid, käpikud ja vildid. Villaga saab ette võtta imelisi asju!

Künnivõistlusega on see piinlik lugu, et midagi imelist temaga ei kaasne. Trobikond mauravaid masinaid, kummikutes jorsid ja segipööratud põld. Kõige osavam saab auhinna.

A no mille?!*

Lugesin mõned nädalad tagasi Heino Laiapea murelikku mõtiskelu künnivõistluse oleviku ja tuleviku kohta. Autor tundus olevat pettunud, et ehkki 2011. aastal Eesti Päevalehe poolt korraldatud „Eesti asja“ online-küsitluses hääletasid künnifännid tema poolt konkursile esitatud künnivõistluse võrdlemisi korralikule viiendale kohale, jäi suurem läbimurre tulemata. Millegipärast ei järgnenud klikkide triumfile oodatut avalikkuse „rohket tähelepanu, poolehoidu ja tõsist huvi“. Ometigi terendab Eesti künnifännide märg unenägu – kündmise maailmameistrivõistlused – juba nii lähedal kui aastas 2028. Just selle aastani on hetkel järjekorra seadnud rahvusvaheline künniorganisatsioon. Seniks ootab aga entusiast künnivõistluste tõusmist Eestis uude vingemasse aujärge, võibolla lausa rahvusspordina sinna kuhugi suusatamise ja korvpalli vahele.

Mispärast on tarvis kanoniseerida tegevust, mille läbi on maailmas kaduvikku saadetud miljoneid hektareid viljakat põllumaad? Milleks üleüldse eestlastele künnivõistlus? Enimlevinud põhjendusena on kasutatud XIX sajandi rahvuslikku ärkamisaega ja C.R. Jakobsobi tankipanekut: künnivõistlused kui kultuuripärand on tähtsal kohal Eesti kultuuriloost ja kuna juba Kalevipoeg kündis, siis mis meiegi siin enam… Jakobsoni-teemadel oli lähemalt juttu meie blogi kevadises postituses.

Tänavuste künnivõistluste üks korraldajaid Riho Kala vastab Urmas Vaino esitatud küsimusele „Miks on vaja üldse künnivõistlusi korraldada?“ ETV saate Terevisioon uudislõigus nõndamoodi: „No, ta on pikaajaline traditsioon ja kuna me oleme ka künniseltsis tegev(ad) siis… No ei saa ju traditsioone rikkuda ja ei ole häbiasi seda teha, kuna ikkagi mullaharimise kunst on künd. Ja künd on selline asi et… mida peab õppima.“

Traditsioonid veelkord. Mullaharimise kunst on künd… Selvä peli… Aga mis oleks kui prooviks tegeleda „kunstiga“ seda „kunsti“ afišeerimata? Nii omaette? Maailmas toimub niigi veidraid asju. Korraldatakse burgerisöömise ja saunatamise MM-võistlusi. Mingi muuseum hiljuti teatas, et rajab ausamba eterniidile… O tempora o mores!

Kui seda atra ees ei oleks…

vigalamuldEhkki Eestis põllumajandusega tegutsevad haridusasutused ja ministeeriumid kipuvad künnile alternatiivsete praktikate osas apaatseks jääma ning saadavad mullarikkumise meistrivõistlustele jätkuvalt oma esindajaid, ei ole kündmine enam ammu ainus võimalus põllukultuure kasvatada. Mullaharimisega saab hakkama vabalt ilma kündmiseta. Veelgi enam, ka ilma mullaharimiseta võib taimi kasvatada. Kasutades otsekülvitehnoloogiaid koos haljasväetis-vahekultuuridega, mis hoolitsevad samade asjade eest, mille eest kündi ülistatakse (mulla kobestamine, umbrohtude tõrje, mineraalsete toitainete kättesaadavaks tegemine), jäädakse puutumata „viiendast kolonnist“, kelle künd endaga kaasa toob. Need on mullaerosioon, toitainete leostumine, huumuse kadu, mullaelustiku vähenemine. Vastuoksa, jättes mulla omapäi, soodustades tema bioloogilist aktiivsust, saavutatakse mulla suurem huumusesisaldus, mis seob mulda rohkem toitaineid – paraneb mullaviljakus.

Rääkides muldadest ja mullaviljakusest, tasub heal lugejal meelde jätta üks rusikareegel: 99,9% muldadest millega igapäevaselt kokku puutute, vahet pole kas Eestis, Itaalias või Argentiinas, on narritud, kurnatud, erodeeritud. Sajandid erinevaid kurnavaid põllumajandusvõtteid on toonud mulla sellesse seisu kus ta parasjagu on. See viljakus, mida muld parasjagu evib, ei ole tema nö looduslik viljakus, tema lagi. Kaugel sellest! See on seis, kus mulla toitaineline tasakaal on valdavalt paigast ära viidud, mulla huumusesisaldus madal ning mullaelustik vaene.

Läänemere-hoidlikema farmi 2013 tiitli laureaat poseerib Maalehes küntud põllu taustal, juures kommentaar: „Kuna Juhan Särgava ei taha kasutada taimekaitsevahendeid, hävitab ta umbrohtu kündmisega.“ Eesti mõistes väga suurelt mahetootmist rakendav talunik on samas rahul oma muldadega. Ta märgib, et kuna enamiku tema maade boniteet on 30, siis ei anna väetamine nagunii erilist tulemust („Maaleht“). Nagu enamik mahetalunikke on ka tema leppinud oma väikese, ent maheda saagiga. Tihtilugu kiputakse seda saaki koguni tervislikuks ja põllupidamisviisi loodussäästlikuks pidama. Läänemeresõbralik, kas jah?

Kündmine lõhub mulla struktuuri. Huumus seob mullas toitaineid. Rakendades mullale erinevaid destruktureerivaid ja erodeerivaid tegevusi, laseb huumus esimesel võimalusel mullast jalga. Kui pole toitainete sidujat, pole ka toitaineid. Lisades mahemullale mahedat väetist, näiteks sõnnikut, käitub seal sisalduv toitainetepakett nagu iga teine loodusseadustest lähtuv elementide kooslus – kui uues keskkonnas tõmmet ei teki, laseb seesinane lihtsalt jalga.

Väetatud mahekünnipõld ei erine oma läänemeresõbralikkuses oluliselt väetatud tavakünnipõllust. Mullahuumuse ja saviosakeste poolt mittekinnipüütu ujub õige pea lähimas kraavis mere poole. Lämmastik on ses osas pioneer. Fosforiga on keerulisem lugu. Hoolimata piiratud kättesaadavusest taimedele, on fosfor mullas väga püsiv element. Seega liigub ta pigem KOOS mullaga. Kui te vaatate vahvaid kevadisi vulisevaid vetevoogusid ning arvate end seal eutrofeerumist põhjustavat lämmastikku ja fosforit mööda kroolimas nägevat, siis vaadake hoolikamalt, kas ei ole mitte vesi sobivalt mudane, et näeksite kõige selle ilu keskel ka osakest mulda kõige kaduva teed minemas…

„Kündmine on äge“…

…ütleb Urmas Vaino pärast võistluskünnivaojärgset traktoriroolist tõusmist. Nojah, eks ole ka metsatulekahjud, paisudest läbimurdvad vetevood, vulkaanipursked ja rändrohutirtsuparved omal õudsel moel ägedad. See, et televisiooni- ja teatriinimesed omast vabast ajast ja heast tahtest lähevad populariseerima tegevust, mille negatiivsetest külgedest nad pole teadlikud, on inimlikult mõistetav. Tõepoolest, kündmise kuvand on ju nagu vana hea Eesti asi – ikka lähed aitad ja paned õla alla! Ka põllumajandusminister on oma ameti vang. Kuna enamus Eestit künnab, siis ei hakka temagi poliitilist enesetappu sooritama, vaid läheb tervitab kündjaid ning künnab mõne vaogi. Kalevipoeg kündis ju ka!


*”Aga mispärast?!” võro keeles

Advertisements