8. veebruaril 2012. aastal Riigikogu ees saadikute küsimustele vastates, kahtlustas peaminister Andrus Ansip teatud inimesi teatud seemnete söömises ja palus neil inimestel endale abi otsida. Ehkki öeldu oli mõeldud peene vaimukusena, võttis see juba järgmisel hetkel täiesti ootamatu rikošeti ning üllatuslikult selgus, et peaministri poolt lendu lastud nali osutus viimaseks (ehkki vägagi kaalukaks) õlekõrreks, mis purustas kaameli selgroo. Abi ei tulnud kaugelt otsida. Tegelikult oli abi kogu aeg olemas olnud, ta lihtsalt ootas õiget hetke, mil digimuutuda. Parajasti kuum ACTA-teema põhjustas inimeste hulgas kihinaid ja kahinaid, ent eestlastele omaselt oodati aega, mil asi vaibub, või hetke, mil keegi lööb palli nii kõrgele võrgu kohale, et seda maha löömata jätta enam ei saa. Rohkem küll suusahundina tuntust kogunud Ansip sai hanitusega suurepäraselt hakkama, ehkki sel hetkel käis mäng oma väravasse. Järgnev on juba ajalugu. „Ülimalt õigest asjast“ asja ei saanud. Inimesed tulid tänavale ning Ansipi poolt välja pakutud abivahend, fooliummüts, võeti ACTA-vastaste poolt lahingvarustusse.

„Sõbrad! Põllumajandusega on nüüd täiesti läbi! Laar üritas, ei saanud hakkama, ACTA teeb selle asja ära! Teate, see, kes midagi taolist väidab, see on seemneid söönud ja mitte neid seemneid, mida meie oma põldudele külvame. (Naer.) Tavaliselt niisugustel puhkudel, kui inimestel sellised kahtlused on, siis selle vastu aitab aeg-ajalt see, et pannakse foolium mütsi sisse. Mõned arvavad, et abi võib olla ka mullivannist. Ma ei tea, mis konkreetsel puhul võiks aidata, aga inimesed võiksid otsida kusagilt abi! Aitäh!“ [väljavõte Riigikogu stenogrammist]

Mõni inimene suudab puusalt kinnisilmi huupi tulistades tabada rohkem märki kui teine, kes muudkui sihib ja sihib ja sihib… Andrus Ansip on üks neist õnnelikest küttidest. Kuigi ACTA ei olnud otseselt põllumajanduse pihta suunatud, oli tegemist märkimisväärse teemaarendusega. Laar, põllumajandus, seemned, ACTA…

Seemne-ACTA?

Kaks nädalat tagasi levis Eesti meedias uudis, et alates 6. maist 2013 asub Euroopa Komisjon menetlema seemnemääruse (Plant Reproductive Material) eelnõu. Tegemist on eelnõuga, millega plaanitakse allutada seemnekaubandus karmidele reeglitele, seemnete reproduktsioon ja müük hakkab toimuma üksnes sertifitseeritud seemnetega. Maakeeli siis: selleks, et mingit seemet müüa, peab see vastama mitmele standardile, olema läbinud üsna mitu kontrolli ning kantud vastavasse registrisse. Olema korralik, umbrohust vaba, sarnaste omadustega tegija tõupull. Eelnõu omal 147 leheküljel ütleb, et seda kõike tehakse inimkonna parema tuleviku nimel, parema saagi nimel. Kõik peab olema 5+.

Põllumees loeb seemnemäärust, kehitab õlgu ja ütleb So what, meie saame seda keppi juba aastaid! Tõesti, seemnemäärus ei puuduta niivõrd palju põllumehi, kelle vaatevinklist uus seadus võib tunduda kui miskine seniseid seadusi koondav ja korrastav vigur, ei midagi rohkemat: sordid on head asjad ja ka sordiaretaja peab oma töö eest tasu saama!

Sordiaretus on kunst, mida Eestimaa pinnal on vallatud kaugelt rohkem kui sada aastat. Iga eestlane teab, mis asi on Jõgeva kollane. Seda, et Eestis on aretatud ka mitmeid muid põllukultuure peale kartuli, päris iga eestlane ei tea. Aga see polegi oluline, sest „iga eestlane“ ei kipugi ju reeglina varastama seemet talirukisest Vambo, mis kah Jõgeva sordiaretusjaama teema. Ja ega eestlane ei varasta, ta niisama vaikselt sauna taga nokitseb… Ning kui võttis, siis võttis kogemata, kõik saavad aru…

Vargused

Vargused ongi aga käesoleva seemnemääruse tagamaaks, mitte mure puhta ja terve seemne pärast. Vargused, ent mitte tavamõistes vargused (Madis võttis Jaani sahtlist 100 rubla, kutsuge miilits), vaid hoopis erisugused vargused. Vargused, mida pannakse toime juba aastaid, registreeritud seemnetootjate laua pealt. Ja seda täiesti legaalselt, jättes kommertssordid lihtsalt ostmata ja külvates vabavara. Nimelt eksisteerib maailmas meeletu kogus poolillegaalseid sorte, mida keegi pole kunagi raatsinud sordina registreeridagi; mingid sordid, mille puhul keegi ei mäleta, kes nende ema on. Mingi müstiline isalt-pojale-emalt-tütrele rahvapärimus. Kuldrenett ja valge klaar – päh! See on ju kaos, see on anarhia! Kõige otsesemas mõttes on see muidugi saamatajäänud raha ja selline asi paneb ühe enesest lugupidava korporatsiooni tegutsema. Käivad jutud, et seemnemääruse taga on mõned agrokeemia gigandid (Monsanto, BASF ja sõbrad), kes üritavad oma „vaesumist“ ära hoida. Neil hiidudel on üsna mitu oma sorti, mida nende arvates kogu maailm kasvatada võiks. Mõni sort on aastakümnete basf_monsantopikkuse töö vili, mõni sort on saadud hiljuti, üht või rohkemat geeni ümber tõstes. Igatahes on neile sortidele võetud patent ja talumees või hobiaednik või muidu huviline peab igal külviperioodil maksma seemneomanikule „obrokit“. Omavoliline seemnepaljundamine on keelatud, sest seeme on ju patendiomaniku oma.

Patent elule

Tekib küsimus, mida kõike patenteerida saab. Kas elu saab patenteerida? Et nagu hõissa, minu laps, patenteerin raisa ära! Ühtlasi patenteerin ära ka kõik tema lapsed, ehk siis oma lapselapsed. Samuti võtan patendi koerale, keda minu laps silitas, mine tea milliseid häid geene või pori või tolmu selle jumaliku puudutuse käigus vahetus. Absurd! Kellele maksid need uhked patendiomanikud kui nad oma aretustöö ette võtsid? GMO mais on alguse saanud vabavarast. Maisi genoom on kaardistatud, ta sisaldab umbkaudu 32 000 geeni. Tuunimise käigus on muudetud sama hulk geene, mille arvulist väärtust suudaks ühekäeline saekaatrimees oma hevinäppudel rahulikult kinnisilmi näidata. Sellest hetkest kui see geen on muudetud, on vabavara kellegi oma. Tekib küsimus, millistest atmosfäärikihtidest võtavad sellisel moel tekitatud sortide omanikud õiguse mängida jumalat. Jätame eetilise plaani hetkeks kõrvale ja keskendume faktile, et üks geen 32 000-st muudetakse ning püünele ilmub uus omanik-edasimüüja, kes kontrollib sellest hetkest, nüüd ja igavesti seda üht õnnetut muundatud geeni pluss 31 999 mittemuundatut. See isehakanud paavst, jumala asemik maa peal, taob endale vastu rinda, kiidab oma kaupa ning üritab seejärel kõik teised konkurendid tasalülitada. Tulevik saab olema ainult neil sortidel, mis on läbinisti viiemehed ja heast perekonnast, paberite järgi parimad parimatest. Selliseid suudavad pakkuda aga üksnes väljavalitud, ülejäänud imegu muna!

Vesi suurtele veskitele

Seemnemäärus ei ole oma sõnastuses nii resoluutne ning näiteks väiketootjate ja lati alt läbi jooksvate sortide kohta seesinane paljuski ei rakendu. Ses suures vastutulelikkuses saab samas õige pea selgeks, et väiketootjal oma poolkõva kraamiga suurele turule asja pole, aga päris ära kah ei bännita. Määruses on määratletud nö. “päris” sordid ja kohalikud sordikesed. Ah, las müravad oma naljasortidega omas konnatiigis. Ühtlasi on sellega tehtud linnuke bioloogilise mitmekesisuse lahtrisse, millest seemnemääruse lehekülgedel nii silmakirjalikult vahutatakse. Bioloogiline mitmekesisus, my ass! Võetud on hoopis selge suund maailma ülereguleerimisele. Olukorras, kus iga eksisteeriv sort, nii uus kui iidvana, vajab turul püsimiseks bürokraatia masinavärgi kõrgpilotaaži ja kuhjadeviisi pookstaagistatud-pitsatistatud paberipatakaid, võib tajuda, kelle koduhoovi kogu mäng kaldub ning kes selles mängus end järjest rohkem ja rohkem peremeestena hakkavad tundma. Need on korporatsioonid ja suurtootjad, kes pole huvitatud nišitoodetest, mida mõni iidne maisi-, nisu-, banaanisort või minugipoolest kasvõi eelmainit’ kuldrenett kahtlemata on. Mitmekesisus meie toidulaual pole nende huvides. Neil on omad huvid. Neid huvitab vaid see S mis ei haise ja millest on vertikaalne kriips läbi tõmmatud.

Vaadates seda kuidas suured korporatsioonid maailma põllumajanduses omi asju läbi suruvad, tekib tihtilugu küsimus, kas need, kes kogu selle masinavärgi taga, on üleüldse inimesed või toimub kogu protsessi juhtimine juba ammu binaarsüsteemis. Heaks näiteks on lugu Kanadast, kus hiidkorporatsioon Monsanto peedistas üht vanapaari. Olukorras, kus tuhanded Ameerika farmerid on ammu alla andnud ning maksavad korporatsioonidele seda, mida nood nõuavad, jätkus kahel vanainimesel jõudu hakata vastu kurjale kollile ning teda kohtus võita.

Sellest juhtumist võiks tõmmata sinisilmse paralleeli. Kui Percy Schmeiser suutis pöörata Monsanto nõude, maksta kompensatsiooni Schmeiseri põllul umbrohuna vohava Roundupi-resistentse rapsi “illegaalse külvi” eest, lahendiks, mis ütles, et Monsanto, tule korja oma p..k mu põllult ära, siis miks mitte ei võiks Monsantol paluda “hakata heaks”: eemaldada tublist taimest see üks ja õnnetu geen ning seejärel kogu oma laager kokku pakkida ja uttu tõmmata. Sama võiks paluda ka seemnemääruselt, mis on neil päevil Euroopa Komisjonis arutlusel: “Hää seemnemäärus, sa oled tungivalt ebavajalik, palun mine ära!”

Ent kahjuks jumalatega niimoodi rääkida ei saa. Isegi kui nad on vaid meie elu kontrollida ihkavad isehakanud pooljumalad.

Advertisements