Iga vesi jõuab ükskord jõkke,
ta selleks ületab kõik tõkked
(J.Tätte)

Selline klišeelik ja juustune algus siis seekordsele blogipostitusele. Samas peitub igas lihtsuses geniaalsus ja vastupidi. Samamoodi nagu söömine on ainus töö mis toidab, võib „Jaani ja Marko Telepoe“ „Lihtsalt Ütlemise Aabits“, osutuda tihtilugu väärt abimeheks, vältimaks avatud uksest sisse murdmisi. Räägime mullaerosioonist Eestis. Sellest, kas ja kuidas tuul puhub, vesi voolab ning milliseid tõkkeid keegi kuskil ületab.

Erosioon on füüsikaline nähtus, mis seisneb mulla ja kivimiosakeste eemaldumises vee, tuule või jääga või raskusjõu mõjul. Mulla kiirenenud erosiooni mõistetakse tänapäeval enamasti degradeerumisprotsessina, mis on tingitud inimtegevusest ja ületab oluliselt looduslikku taset. (Mullateadus. Õpik kõrgkoolidele)

Kas Eesti mullad on erosiooni poolt ohustatud? Leidub neid, kes väidavad, et mullaerosioon pole Eesti puhul probleem, kuna mullaerosiooni praktiliselt ei toimu. Nojah, küsimus on paljuski taustsüsteemis. Kui võtta taustaks massiivsed koloniaal- ja postkoloniaalagraarsed uhtorud Lõuna- ja Põhja-Ameerikas, Islandi erodeerunud kõrbed ning neid tekitanud sündmused, on olnud mullaerosioon Eestis ja selle kahju maastikule ning keskkonnale tõesti kukimuki. Kuid muld erodeerub. Ka siinsamas Eestis. Jätkuvalt.

Kuni kolhoosikorra täistuuridel vuramahakkamiseni 20. sajandi 60- 70-ndatel aastatel ei osatud tuuleerosioonist Eestimaa põldudel ilmselt suuremat arvata. Keskmise põllulapi suurus jäi sinna 5 hektari kanti, see oli puude- ja põõsaribadega liigendatud ning võrdlemisi hästi tuule eest kaitstud. Ent kui maaparandus oma kõikvõimsuses hakkas kunagisi talupõlde suurtele masinatele sobilikumateks põllumassiivideks kokku ajama, ilmnesid ohumärgid. tuulaTuulekanne tärkamata orasega põldudel algab, kui tuulekiirus ületab 5m/s, tolmsematel muldadel piisab ka väiksemast tuulest.
Maaparandatud põllulahmakatel küündis ärakantava kuiva mulla hulk 15-20 tonnini hektarilt ja see oli veenev argument, miks ENSV-s lõpetati suuremate kui 50-60 ha põldude rajamine. Mullatormid ja tormikesed ei ole tänapäeva Eestis miskitpidi haruldased, neid võid näha igal kevadel. Aeg-ajalt satub mõni neist ajaleheveergudelegi. Oled ehk märganud Peramõtsa Pressi blogi päist? See ei ole udu, ega fotošop, mis seal põllu ja maantee kohal rõõmsasti ringi lendab. See on täiesti tavaline Lõuna-Eesti muld täiesti tavalises Lõuna-Eesti madalama kategooria mullatormis. Mulla erosioon tuule läbi, sõnaga.

Vee-erosiooni ON/OFF lüliti on otseses seoses maapinna reljeefi ja taimkattega. Kui taimkate mullal on kidur ja maapinna kallakus vee voolamist soodustav, piisab vee-erosiooni aktiveerimiseks vihmasajust või lume ja jää intensiivsemast sulamisest ning voila’ — hea hulk viljakat mulda on kui nõiaväel oma asukohta vahetanud! Vee-erosioonist erodeeritud mullad (erodeeritud ja deluviaalmullad) moodustavad erinevate teadlaste hinnangul 5-8% kogu Eestimaa haritavast maast, ehk ca 2-5% kogu Eesti muldkattest. Need on mullad, mis on erosiooniprotsessi kulutava või setitava tegevuse tõttu juba tekkinud.

vwesi1Mullateadlased on isekeskis kokku leppinud ja kirja pannud, et erodeeritud mullad esinevad kallakulistel põllumaadel (kallakus suurem kui 3 kraadi), millest toimub pindmise mullakihi ärauhe. Ehkki ka 3 kraadi ei ole valdavalt tasase Eesti tingimustes teab mis haruldane reljeef, sõnastaksin sellesinase veelgi edevamalt ümber: kui vesi voolab, siis toimub vee-erosioon ning järelikult leidub sealsamas ka erodeeritud mulda. Pideva mullastruktuuri mehhaanilise lõhkumise, vihmapiiskade pommitamise ning horisontaalis põllupinnal voolava vee puhul on küsimus üksnes ajafaktoris. Loomulikult, kui voolav vesi su põllule aasta jooksul sellist kraavi ei viruta, millesse sisse kukud ja jala murrad, siis ei pruugi toimuvat üldse tähelegi panna. Künnad aga põllu jälle üles, silud ära ning ootad saaki. Tegelikult pole ka see teadmine, et reljeefilt kõrgemad põlluosad saagi keskmist alla viivad, põllumehest kunagi mööda läinud – oma põlde ta tunneb ja raha lugeda oskab. Ent reeglina võetakse seda kui mingit force majeure’ erijuhtumit. Shit happens! Mis sest, et igal aastal ja samas kohas.

Mis toimub aga vähemkõrgetes kohtades, näituseks madalamates põlluäärtes? Eks gravitatsioon teeb oma töö ning vesi voolab kõrgematelt aladelt sinna, kuhupoole tal voli ja võim minna on, kandes endaga kaasas kõike mida kanda suudab. Kuid kanda suudab vesi nii mõndagi. Kruus, liiv, aleuriit ja savi on kogu lõimiseline spekter ses mineraalses kompotis, mis nagu Batu-khaan teed viimase mere poole otsib. Kui kruus ja suurematsorti liiv setitavad ennast õige pea uues kohas paika, siis pisemad purdosakesed võtavad ette üsna korraliku rännaku. Võtke prooviks savikat-porist materjali, loksutage see purgis veega korralikult läbi ning vaadake, kaua võtab aega, et kõik osakesed kenasti purgi põhja settiksid ning vesi jälle kristallselge oleks. Sõltub pisut valitud materjalist ja loksutaja tublidusest, ent saadud tulemus saab olema kindlasti pädev illustreerimaks mineraalide ja savimineraalide käitumist liikuvas vees. Lisaks mineraalosakestele liiguvad ka teised pisilased: mullastruktuurist väljaklopitud huumus, taimeosakesed ning vähem ja rohkem vees lahustunud toitained, sealhulgas hiljuti või vähemhiljuti põllule ladustatud väetis.

– „Veekogud eutrofeeruvad, süüdi on põldude väetamine“, ütlevad keskkonnakaitsjad.
– „Eestis pole see probleemiks, vaadake kui tasased me põllud on“, kostavad põllumehed.
– „Hmm… Nojah, aga tehke põlluservadesse, kraavide kaitseks, puhverribad, nii igaks juhuks“
– „Ok, saab tehtud!“

Head põllumajandus- ja keskkonnatingimused (HPK), aluseks põllumajandusministri 17. veebruari 2010. a määrus nr 11, mis reguleerivad mulla ja veekogude kaitset, sedastavad järgmist:

HPK. NÕUE 14. Teema: Veekogude kaitse reostuse ja äravoolu eest ning veekasutuse reguleerimine.
(Keskkonnainspektsiooni kontroll)

Vooluveekogude äärde tuleb jätta puhverriba, kus on keelatud kasutada väetist. Puhverriba laius tavaliselt veepiirist mõõdetuna on vähemalt:

1) 1 meeter – alla 10 km2 valgalaga maaparandussüsteemi eesvoolul;
2) 10 meetrit – jõe, oja, peakraavi ja kanali puhul ning üle 10 km2 valgalaga maaparandussüsteemi eesvoolul.

Kui laps esimestel elukuudel maailma avastab ning ennastümbritsevat tundma õpib ja endasse ahmib, siis juhtub nii, et ka temast endast väljub aeg-ajalt ühtteist, mis iseenesest on küll nii mahe kui ka öko, ent valel ajal vales kohas võib põhjustada probleeme kaasteelistele nii kommunaalses kui esteetilises plaanis. Kus viga näed laita, seal tule ja aita! Lapsele pannakse mähkmed.

Mähkmeid põldudele soovitavad ka keskkonnakaitsjad ning põllumajandust reguleerivad ametkonnad tulevad sellele ettevaatlikult nõuete ja meedetega järgi. 1 meeter puhvertsooni on muidugi naljanumber, aga las ta olla… Probleem on hoopis muus. Olgu see puhver 1 või 150 meetrit, iga mähe saab ükskord täis! Lapsel väldid mähkmete üle ääre ajamist mähkmeid vahetades. Kui kõik sujub kenasti, siis mõne aja pärast saab laps „nende asjadega“ ise hakkama, ega rooja enam enda ümbrust täis.

vwesi4Põlluga on lood keerulisemad. Ühest küljest nagu probleemi ei ole, „sest Eestis mullaerosioon praktiliselt puudub“; mähkmed paigaldatakse „igaks juhuks“ „lollide euronõuete täitmiseks“. Teisalt mööndakse, et mingi jama selle lämmastiku ja fosfori veekogudesse jõudmisega ikkagi on. Kuid kuidas jõuavad fosfor ja lämmastik veekogudesse kui erosiooni ei toimu? Mingi mateeria liikumise erijuht? Kas teised toitained ja kolloidid istuvad sel ajal rahulikult paigal kui fosfor ja lämmastik mullast jee tõmbavad? On rohkem kui ebatõenäoline, et maaharimise ja vihmapiiskade poolt lõhutud mullast pääsevad jooksu üksnes väetised. Pigem sõidab koos fosfori ja lämmastikuga kaasa ulatuslikum toitainete pakett, pluss huumus, pluss mineraalid. Ametnikel jätkub aga silmi vaid fosfori ja lämmastiku jaoks.

On ju turvaline tegeleda probleemiga, probleemi endaga suuremalt kokku puutumata. Milleks s…a puutuda, hakkab haisema! Kui põld lainetab ja üle ääre ajab, paneme mähkmed. Ent mis siis kui mähkmed täis saavad? Keskkonnakaitsjad tunnevad muret järvede, jõgede ja Läänemere pärast. Põhjusega! Murettekitavaid näiteid on silme ees piisavalt. „Surnud tsoon“ Mehhiko lahes on vast üks markantsemaid, ent sarnaseid tsoonikesi on täheldatud ka Läänemeres.

Laduda pamperseid üksteise otsa ei ole jätkusuutlik. Miks mitte tegeleda lõpuks ka probleemi endaga – läbiklobitud muld ei ole võimeline toitaineid kinni hoidma. Kui tagame mullale kaitse vee erodeeriva tegevuse eest, kui suurendame mulla huumusesisaldust, kui julgustame mullabioloogiat tegudele, saavutame selle, et põllule toodud väetis teeb lõpuks ka seda tööd, milleks ta põllule toodi – on mullas seotud ja taimedele kättesaadav ning ei voola ega lenda ringi.

Seniks aga vaatamiseks mõned pildid, mis õnnestus käesoleva teema tarvis lauasahtlist üles leida. Tegemist ei ole Eesti “kõige-kõigedega”, need lihtsalt illustreerivad mõtet mullaerosiooni kui protsessi toimumise võimalikkusest Eestimaal.

Fotogalerii

Käesoleva postituse koostamisel on kasutatud abimaterjalidena järgmisi teoseid:
A. Raukas „Eestimaa viimastel aastamiljonitel“ (1988),
A. Astover jt „Mullateadus. Õpik kõrgkoolidele“ (2012)

Advertisements