Künnipäevaks pidid kõik põllutööriistad korras ja seatud olema, sellest päevast algasid põllutööd. Esimest kündjat kasteti nagu karjastki. Hüvituseks anti märjale kündjale keedetud mune ja seasaba. Levinud oli komme, et künnipäeval tõsteti-katsuti kõik põllutööriistad läbi, et töö edeneks ja töötegija unine ei oleks. Maagilised tegevused olid suunatud viljakuse saavutamisele: viidi koorem sõnnikut põllule, künti esimene vagu.

Tõusta tuli võimalikult vara.

2004. aastal hakati sel päeval tähistama õues õppimise päeva. Koolides soovitatakse vähemalt ükski tund õues pidada. Lähtutakse vanast künnipäevakombestikust: see oli päev, kus tuli põllule minna ja kas või lumme vähemalt üks vagu ära künda. Igatahes tuli tingimata toast välja põllule minna ja midagi väga olulist teha.

 

Mida soovitada sulle, hea künnisõber, kes sa seisad sel 2013. aasta aprillikuus, künnipäeval, oma kodupõllul, adra kõrval, põlvist saati lumes ja mõtled, mida olulist võiks korda saata sel vanal ja väärikal päeval. Teha võid nii mõndagi, aga puhtalt sinu põllu huvides soovitan adra seks puhuks sinnapaika jätta ning parema tegevuse puudusel teha seda, mida vanarahvas pidas lihtsaimaks tegevuseks üleüldse. Kuse, sõber, kuse lumme! Kusi, karbamiid, on tegelikult täitsa tore väetis sinu põllule. Ehkki mitte nii hästi taimede poolt omastatav kui mõni teine lämmastikuvorm, ent täitsa väärikas väetis.

Käes on künnipäev, eks räägime siis künnist. Eestlus ja künd – see on nagu sukk ja saabas. Carl Robert Jakobson… Sakala… künnivõistlused…

jakobsonÜks rahutumaid eestlasi, keda maailm eales kandnud, Carl Robert Jakobson, oli nagu 19. sajandi Hunt Kriimsilm – üheksa ametit, millest kümnes oli nälg. Alati uutele ideedele avatud, alati oma asja eest seismas, alati valmis oma nahka turule tooma. Kakles ja võitles, tihtilugu võitis, veel rohkem kaotas, ent lõppkokkuvõttes ikkagi võitis, kirjutades oma nime rahvusliku ärkamise Suurima Kujuna ajalukku ning oma näopildi Viimase Vabariigi 500-kroonisele.

Seega, räägime Jakobsonist ja räägime kündmisest. Aga enne seda räägime Eesti Vabariigist 2012 AD. Nagu igal aastal, toimus ka 2012. aasta sügisel ülevabariigiline künnivõistlus, Jakobsoni vaimus, sel korral kaunis Eestimaa paigas nimega Olustvere. Kohal oli kogu Eesti künni eliit, kohal oli ka Eesti Vabariigi põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, kes pidas kõne. Kõnest ilmus pressiteade. Lugesin – ehmusin. Lugesin korra veel – kohkusin. Kogu Eesti põllumajandus oli 19. sajandisse pidama jäänud. Kogu Eesti oli edasi liikunud. Isegi Jakobson oli edasi liikunud, ehkki postuumselt, aga oli. Kuid põllumajandusminister rägas ikka veel Jakobsoni-radadel, rääkides künnitraditsioonide hoidmisest ja arendamisest.

Carl Robert Jakobson on Eesti Teaduspõhise Põllumajanduse maaletooja. Jakobson jagas omas ajas hästi matsu ning tundes muret oma kaasteeliste pärast, ilmus tema sulest, I Eesti üldlaulupeoga samal, 1869. aastal, esimene eestikeelne põllumajanduse õppe- ja käsiraamat “Teadus ja Seadus põllul“. Sarnaseid põllumajandusteemalisi õpperaamatuid andis Jakobson välja õige mitu. Ent rohkem teatakse teda põllumajandusringkondades just 1874. aastal toimunud künnivõistluse korraldajana. Mees, kes oli endale selsamal aastal ostnud Kurgjale talu, plaanis sealsamas hakata edendama näidispõllumajandust. Kuid korraldada kirjasõnanärbidele põllumeestele uusimatest põllupidamismeetoditest hoopis üks korralik workshop, oli kindlasti parem mõte kui jagada promoüritusel voldikreklaame oma värskele raamatule “Kuidas põllumees rikkaks saab” (1874) ning loota, et keegi viitsib pealkirjast kaugemale lugeda. Ja legend Jakobsoni künnivõistlustest jäi elama.

Ader tegi aga Eesti aladel omad revolutsioonid. Ader sai töö sümboliks. Härg/hobune teomehe ees sammumas sai pühaks lehmaks. Künna üles kogu soo ja kannata hirmsatmoodi! See kes sind raamatuks kirjutab, saab rahvakunstnikuks ning kogu rahvus armastab teda ning annab stipendiumi veel nelja jätkuraamatu kirjutamiseks, hõissa!

Ka nõukaaeg saabus atrasoosivalt. Taome tankid atradeks, sellisteks, mis teevad rekordeid. Ja rekordid sündisid! Adra tera hakkas lähenema juba ähvardavalt maakera tuumale, endiselt Jakobsoni vaimus, kes vahepeal oli sujuvalt demagoogiavankri ette rakendatud… Ent siis plahvatas üks kohutav impeerium ning algas Teistmoodi Aeg.

Teistmoodi Aeg avas meile teistmoodi mõistmise. Teistmoodi mõistmise mullast, mida ei ole tarvis nii meeletul kombel sugeda. Mõistmise, et terve mulla adraga segipaiskamine, mulla struktuuri lõhkumine on võrdlemisi rumal ja vähejätkusuutlik idee. Isegi paadunud kündjad leidsid, et otsekülvil on iva sees. Seda küll mitte mulla tervise seisukohast, vaid lihtsast tõsiasjast, et sellega on võimalik raha kokku hoida. Kündmine on väga aja- ja energiamahukas tegevus. Jättes mulla pööramata ning saates viljatera otse mulda, hoiad kokku kena kopika. Leidus mitmeid entusiaste, kes endid pärast kaheaastast katsetamist ilmselt otsekülvispetsialistideks pidasid. „Proovisin minagi, aga otsekülv, see nõuab ju NII palju taimekaitseMÜRKE ja loobusin, sest hoolin oma põllust“, kostab asjatundja Põllumajandusministeeriumi tellitud kalafilmis „Kivi Sahka!“, jätmata täpsustamata, miks ja mille alusel spetsialist oma otsekülvipõlde mürgitas ning kuidas suutis imemees saada selge soti kõigist otsekülvi headest ja veadest kõigest kahe aastaga. Tavaliselt hakkab otsekülvipõld oma peremehega dialoogi pidama parimal juhul alates viiendast aastast. Selleks on esimestel aastatel vajalikud toitainetenäljad rahuldatud ning elu mullas hakkab saavutama argipäevast olekut.

Oma vastuses minu järelpärimisele künnivõistluste mida-kuradit-pressiteatele viitab ka minister otsekülvi kui põlluharimisviisi olulisusele ning annab teada Põllumajandusministeeriumi tellitud katsetest, mis võrdlevad otsekülvimeetodit tavaharimisega 5 (sic!) aasta jooksul. Tähelepanu on tore, aga paraku on nende katsete tulemused juba ette läbi kukkunud, kuivõrd otsekülvipõlde koheldakse kui künnipõlde – ilmselt saavad kõik sama NPK väetise kohtlemise osaliseks ning päris kindlasti ei ole keegi kuulnud selles projektis sellistest toredatest asjadest nagu vahekultuurid. Hea küll, las ta olla.

On terve hulk talunikke, kes on kenasti enda jaoks lahti mõtestanud otsekülvi plussid ja panevad need osavate praktikutena enda kasuks teenima. Ent siis – KRÄŠŠŠŠŠ! Tähelepanu! Järgneb valikulist otsekülvi viljelevate talunike kõige levinum steitment: „Otsekülv on tore küll ja töötab kenasti, ent vähemalt iga viie aasta tagant peab maa ikkagi korralikult üles kündma!“

Pärast mitut head aastat, mil muld kui organism on ennast viimasest kündmisest nii struktuuriliselt ja mullaelustikuliselt enam-vähem taastanud, tuleb põldur ja keerab kogu kupatuse pea peale! Ta võib peaaegu kindel olla, et esimesel aastal on tema saak väga hea, sest muld, vabastatuna sinna kogunenud powerist, annab selle kenasti saagis välja. Ent edasi kuhu? Jälle viis aastat otsekülvi?

Vaadates künniga otsekülvirežiimi hakkivaid põllumehi, meenub vägisi võrdlus ideaalsest lapsevanemast. Lapsevanem on vanemana väga tubli – veedab lapsega koos suure hulga oma vabast ajast, jagab tarkust ja elutarkust, sokutab last erinevatesse arendavatesse ringidesse ja poolringidesse, loob lapsele igati turvalise ja toreda elukeskkonna, kus elada, areneda ja olla. Loomulikult saab lapse talent pea täielikult avatud ning tulemuseks on üks igati tubli ja tore laps. spankingKa lapsevanem on rahul: „Ega ma kurta ei saa, sünnist saati oleme ühel lainel. Spordis on ta väga tubli, tantsib ja laulab nii et lausa pisar tuleb silma. Koolis õpib aina viitele ja tead, skaut, noorkotkas on ta ka. Üks väärt laps on ta mul, ega ma teda suurt suunama ei peagi. Aga üht ma ütlen, olgu laps nii hea kui tahes, nii meeldetuletusena, iga kahe kuu tagant rihma tuleb talle ikka anda! Et ta teaks!“

Sellised on siis need otsekülviga flirtijad. Lisaks on veel terve ports kündjaid-kaasamõtlejaid. Kuhu aga tänase künnipäeva kontekstis võiksime paigutada oma ajas edumeelse C.R. Jakobsoni? Kas C.R.Jakobson künnaks aastal 2013? Ausõna, kahtlen, ja väga! Millegipärast on aga kündjad võtnud ta endale vägisi vapiloomaks ning nii istubki Jakobson nagu mingi kuradi nui, aastas 1874, kännu taga nii kinni kui kinni ja esindab, mulgi kuub üll, omaaegset põllutarkust ning keeldub arenemast. Ühel mu heal sõbral, kah põllumehel, on ütlemine selliste dogmadesse lõksu jäänud teadmameeste-praktikute kohta: „Juba minu vanaisa oli loll, minu isa oli loll. Loll olen minagi ja pange tähele, ka minu lapsed saavad olema lollid!“

Aga jumal tänatud, Carl Robert Jakobson ei olnud loll!

Advertisements