Sel 1931. aasta suvel lõppesid Põhja-Ameerikas, Suure tasandiku (ing ‘Great Plains’) lõunaosas vihmasajud. Esialgu ei olnudki selles midagi halba – pärast suurepärast, parajalt sooja ja parajalt niisket kevadet oli vili kasvanud nagu müür ning võis nüüd täisjõu saavutanuna rahulikult valmis küpseda. Esimesed tagasilöögid paistsid saabuvat hoopis viljaturul. Juba teist aastat kannatas Ameerika ja kogu maailm Suure depressiooni all, mis kukutas aktsiaturu, laostas pangad ja ettevõtted ning röövis inimestelt töö. Farmerid olid seni elanud Kõrgtasandikul (ing. ‘High Plains’) nagu kuninga kassid – saagid olid suurepärased, hiljutised suuremad investeeringud maasse ja tehnikasse tundusid hoolimata üleriigilisest majanduskriisist end kenasti ära tasumas olevat. Viljahind oli küll langenud, ent tundus analüütikute hinnangul olevat jõudnud punkti, kust allapoole langemist enam karta ei ole. Farmerid olid väiksemast viljahinnast tuleneva võimaliku kasumipuudujäägi lahendanud neile omasel moel – suurendades külvipinda. Ehkki valitsus oli vastupidised soovitused andnud, pidi kuidagi ju tekkiva puudujäägi tasa teenima.

Puudujääk kujunes aga oodatust karmimaks, kuna viljakoristuse ajal langes vilja hind rohkem kui neli korda, ehk siis alla omahinna. Ent see oli kõigest mündi üks pool. Tihtilugu ei õnnestunud vilja müüa ka selle naeruväärse turuhinna eest, kuna ostjaid lihtsalt ei leidunud. Koristatud vili seisis lageda taeva all ning ootas talve.

traktorKuid farmerid on optimistlik rahvas. „Põle ullu, järgmisel aastal rokime!“, kirjutati turu kehvast seisust põhjustet’ kahjum korstnasse ning tehti ettevalmistusi järgmiseks külvihooajaks, mistarvis keerati preeriamuld sarnaselt viimase paarikümne aasta praktikale nagu kord ja kohus korralikult pahupidi. Sügis oli mõnusalt kuiv, nagu ka talv.

autod1932. aasta 21. jaanuari pärastlõunal tabas Amarillot, Texase osariigis, midagi sellist, mida sealkandis varem nähtud ei olnud. Ehkki tolmutormid ei olnud Texases haruldased, rabas kõiki oma massiivsusega 3 kilomeetrit kõrge ja kiirusega 100 km/h edasi liikunud must tolmupilv, mis mattis oma teel 30 minutiks kõik enda alla. Uus epohh oli alanud.

Kuivale talvele järgnes kuiv kevad. Suurel tasandikul kevaditi tavalised tuuleiilid asusid endaga kaasa haarama kevadele mitteiseloomulikku kuiva mulda, tolmu ja liiva ning jaanuarikuine erakordne sündmus sai endale rohket lisa. Tekkis vajadus klassifitseerida uustulnukaid. Tormid jagunesid vastavalt kanduvale materjalile liivatormideks ja tolmutormideks, mis liigitati veel eri tüüpide alla. Ehkki liivatormi („vaese mehe liivaprits“) ajal oli nähtavus vähem piiratud kui tolmutormis, oli tema kahju põldudele ja kariloomadele suurem kui tolmutormi oma. Liivatorm võis kesta päevi ja nädalaid. Efektseim ja visuaalselt hirmutavaim oli aga päikest varjutav must tolmutorm (ing. ‘black blizzard’),sandstorm milles nähtavus ulatus 400 meetrist mõne sentimeetrini. Kokku registreeriti 1932. aastal 14 sellist tolmutormi. Liivatormide ja väikeste tolmutormikeste kokkulugemine kaotas oma mõtte. Ent see oli alles algus…

Kuidas ja miks sai võimalikuks Ameerika Ühendriikide ajaloo üks suurimaid fopaasid, mis jääb kultuurilukku kui järjekordne näide kullapalavikust ning lisab raamatusse „Inimene vs Loodus“ uue mõtlemisainet pakkuva peatüki? Kuidas leidis kinnitust, et inimesel on haugi mälu ning miks on „wishful thinking“ üks erakordselt loll ja valus maailmast aru saamise viis? Seda kõike me vaatame kohe ja nüüd kui teeme pisikese tiiru tagasi Suure tasandiku lõunaosa ajalukku.

wikiSuur tasandik on tohutu suur tasane ala Põhja-Ameerikas, mis Ameerika Ühendriikide piires ulatub põhjast lõunasse Kanadast kuni Lõuna-Texaseni, haarates enda alla 1,3 miljonit km2. Kaljumäestikust itta jääv ala on olnud sellest mäemassiivist mõjutet’ juba õige hulk aega. Hilis-Kriidis ja Paleogeenis kerkinud mäestikust kulutatud materjal kanti Kaljumäestiku ja Apalatšide vahelisse basseini, mille setetest moodustunud aluspõhjakivimid said tasandiku emapuuks. Ka hilisemal ajal on Kaljumäestikul olnud oluline roll Suure tasandiku kujunemisloos. Klimaatilised tingimused kujundasid aastamiljonite jooksul välja keskkonna, mida meie tunneme preeria nime all. Olles ookeanist tulenevate sademete eest mäestikuga kaetud, kujunes välja tasane, tugevatele tuultele avatud, väheste sademetega, tsükliliste põuaperioodidega kõnnumaa, mis ei sobinud just paljudele taimedele ja loomadele. Kuid mõned rohttaimed tundsid endid preerias üsnagi koduselt. Kinnitanud oma juuremati sügavale preeriapinnasesse ning säilitanud seeläbi piisava veevaru, elamaks üle põua-aastaid, koloniseerisid rohttaimed ala, kuhu teised taimed ei trüginud. Varsti järgnesid neile putukad, loomad, linnud ja kõik kes nende ees või taga tulid.

Inimene, looduse kroon, saabus viimasena. Rohkem kui 10 000 aastat kasutas Homo sapiens (tark inimene) jõudumööda neid hüvesid, mida preerial pakkuda oli, vastutasuks häiris ta omaltpoolt preeriat nii vähe kui võimalik. Olukord muutus aga kardinaalselt kui pildile ilmus Homo sapiensi kauge sugulane, nimetagem teda Homo incautus‘eks (ah-mul-pohui-inimene), kelle ülbus ja ignorantsus ümbritseva suhtes sai järgnevatele ajastutele pitseriks.

Varased maadeavastajad olid poolkõrbelise Kõrgtasandiku kandnud põllumajandustegevuseks mittesobivate alade hulka. ‘No-man’s Land’ (eikellegimaa), nii seda 5 osariigi kokkupuutekohta kutsuti. Tuuline, sademetevaene karm kliima ning tsükliliselt korduvad põua-aastad võimaldasid ellu jääda üksnes kõige visamatel preeriataimedel ning rändamisega kohastunud preerialoomadel. Põllukultuure ja kariloomi viimaste hulka ei arvatud. Seega pidi Homo incautus endale Kõrgtasandikul esialgu muud tegevust leidma. Miks mitte algatuseks maha nottida need, kes preeriaeluga hakkama saavad ning seejärel vaadata mis edasi teha, äkki on vahepeal häid mõtteid kogunenud?

piisonAmeerika piisoni kümnetesse miljonitesse ulatuv populatsioon suudeti 19. sajandi teises pooles pea olematusse paisata. Päästikumehed, naharotid ja kolbakogujad, kes omasid ratsionaalsest majandustegevusest sama palju aimu kui on harilikul siilil (Erinaceus europaeus) teadmisi kirimalest ja vettehüpetest, said endale Ameerika sõdurite näol tublid abimehed. Kuivõrd parasjagu oli hulk indiaanlasi keeldunud lahkumast aladelt kuhu nad alles hiljuti riigi poolt „igaveseks ajaks“ reserveeruma olid saadetud (mõnel ilmselt tipigi juba püsti seatud), siis otsustati terroristidega mitte läbirääkimistesse laskuda ning asuti tina andma nende leivakotile. Tsiviil- ja militaar-rambode aktsioon oli niivõrd edukas, et ühel hetkel jõudis piisonite koguarv Põhja-Ameerikas lähedale kolmekohalisele numbrile. Lõunapoolsele osale Suurest tasandikust, Kõrgtasandikule, piisonitel enam asja ei olnud. Niih, plats puhas, mõtted otsas? Võibolla prooviks siiski põllumajandusega… Karjakasvatus, anyone?

Ameerika kodusõja (1861-65) järgselt tekkis idaranniku linnades veiselihale suur nõudlus, mida asuti rahuldama hiljutise vaenlase, lõunaosariikide, varudest. Nähtus, mida hakati nimetama Beef Bonanza (veiseliha kullasoon), pani tööle ka Kõrgtasandiku helgemad pead. Piisonitest vabaks jäänud ruum otsustati täita veistega. Kuivõrd aastatel 1845-60 valitsenud põud oli möödas ja unustatud, täitus preeria kariloomade ja kauboidega. Elu oli lill ning profiit kõrgel.

lumiParaku tabas Kõrgtasandikke 1880-ndate aastate lõpus põuaperiood, millele järgnesid 90-ndate aastate karmid talved. Säästurežiimil preeria toidulauast nõrgenenud kari ei elanud talve üle. Nagu Vaiko Epliku laulus („Kiri Marsilt“), oli preerias jällegi vaikne.

Ent vaikus ei kestnud üleliia kaua. Homo incautus‘e nälg maa järele ning pärast 1907. aastat Kõrgtasandiku taas niiskemaks muutunud kliima soojendasid üles 19. sajandi lõpul Suurel tasandikul levinud uskumuse, et vihm järgneb adrale (Rain follows the plow). Üldine nõudlus põllumaa järele ning kinnisvarahaide ajuloputuslik tegevus päädis sellega, et Kõrgtasandikule saabus järjest suuremal hulgal uusmaaomanikke, kes olid pimestatud soovist lõpuks ometi omada päris oma maad ning rahustatud „teaduslike uuringute“ poolt, mis väitsid, et kliima on jäädavalt vihmaseks pööranud ning ka tuuled ei puhu enam nii valjusti kui enne. Tõeline American dream.

Puhkenud I Maailmasõda viis viljahinnad lakke ning põhjustas üleriigilise agraarhulluse. Uudismaale tormas iga põlvepikku poisike, kooliõpetaja ja kontoriametnik, kes aga suutis endale Kansases, Oklahomas, Colorados, Texases või New Mexicos tükikese maad krabada. Turg kihas spekulantidest ja kõikvõimalikest pooleterameestest, portfellifarmeritest (ing. ‘suitcase farmer’). Üsna tavaliseks sai pilt pühapäevariietes, perekondülikonnastet’ ja päevavarjustet’ perekondadest, kes viljakoristuse aegu oma kodupõllul kombaini seljas lustisõitu tegid. Hull aeg nõuab hulle inimesi ning nendest juba puudust ei tulnud!

1931. aastaks olid hiljutisele kõnnumaale leidnud tee kümned ja sajad tuhanded farmerid ning nende perekonnad. Oli rajatud kümneid ja sadu linnu koolide, haiglate, kirikute ja pangafiliaalidega. Pangad olid jaganud rohkelt krediiti farmeritele, ostmaks maad, traktoreid, põllutööriistu, ja kohendamaks oma elamisi. Elati aga hästi. 1931. aastaks oli telefon enamikus asundustaludes saanud loomulikuks sidepidamisvahendiks välismaailmaga. „Esimese laine“ farmerid olid ennast kenasti sisse seadnud ning tegid plaane oma järeltulijate tuleviku kindlustamiseks. Selle tarvis võeti „mõõdukaid“ riske ning osteti kokku ümberkaudseid maid, kust aga sai. Ligi 20 aastat kogemust tundus olevat piisav pagas, et eluga ka tulevikus hästi hakkama saada.

Siis aga vihm lakkas.

tolm21932. aasta kujunes lendava mulla aastaks. Taimkatteta küntud muld jäi ilma tavapärasest talvisest niiskusest ning kuivas. Suurele tasandikule omane hoogne kevadtuul leidis eest vägagi lennuka sõbra. Muld, mille tekkimiseks oli kulunud tuhandeid aastaid, lendas minema kõigest mõne minutiga, jättes maha lageda kõva välja. Ringi lendav liiv kuhjus takistuste ümber, milleks olid karjaaiad, hooned, põllumajandusriistad. Tolm täitis kopse, lämmatas ning tungis majadesse igast praost; liiv kriipis nahka ja ummistas elamisi. Suure tasandiku lõunaosas, Lõunatasandikul, oli „tuulest viidud“ rohkem kui 400 000 km2 haritud maad. Kõige tugevamalt sai kahjustada Suure tasandiku lõunaosa, kunagine kõnnumaa, kus viie osariigi piirid kokku puutuvad – Kõrgtasandik. No-man’s Land.

p6ldMis vahe oli 1932. aasta Kõrgtasandikul ja Sahara kõrbel? […] Saharas ei kavatsenud keegi vilja kasvatada. Kõrgtasandikul aga…? „Põle ullu, järgmisel aastal rokime!“, ohkas farmer ja kündis üles liivavälja, mis veel aasta tagasi põllu nime kandis.

1933. aasta rokkis tõesti! 1932. aastal registreeritud 14 suure tolmutormi asemel sai Kõrgtasandik sel aastal tunda 38-t. Inimesed varjusid hoonetesse, üritasid oma elamisi tolmukindlaks muuta, kuid nende püüdlusi kroonis vaid mõningane edu. Püüdes tolmu eest kaitsta kõige väärtuslikumat, mis neil oli – oma lapsi – hangiti koolidesse ja kodudesse suurel hulgal marlimaske, kaitsmaks väikesi inimesi tolmust tingitud kopsuhaiguste eest. Koduloomade kaitsmiseks aga marlimaske ei jagunud ning järjest rohkem ja rohkem loomi-linde lämbus tolmu ja liiva kätte. Külvatud nisu ei andnud farmeritele seemetki tagasi, ja ega seda vilja poleks ka olnud suurt kellelegi müüa. kooliKogu riik oli käpuli ning uppuja päästmine paistis uppuja enda asi olevat. Farmerid tegid sügisel aga seda ainumast, mida nad antud olukorras teha oskasid – kündsid maa üles. Järgmisel aastal rokime?

1934. aastaks oskasid Suure tasandiku asukad juba värvi järgi vahet teha, millise Kõrgtasandiku osariigi muld neile tolmutormina külla tuleb. Must tähendas Kansast, punane Oklahomat, halli tolmutormi puhul tegid sinu silmad, suu ja nina tutvust Colorado või New Mexico põrmuga. Värvide tundmisest on aga vähe abi kui su vili ikaldub ning kari sureb. 1934. aasta lõpuks oli Suures depressioonis vaevelnud riik end niipalju kogunud, et föderaalvalitsus pakkus farmeritele õlekõrre – müüa oma kari valitsusele. Naeruväärse raha eest, ent siiski raha eest. See jättis niigi surmale määratud loomade asemele vähemalt tunde, lehmadet sa pole oma mures päris üksi. Valitsus jagas Kõrgtasandikult ostetud konserviväärtusega loomade liha riikliku toiduabiprogrammi käigus puudustkannatavatele inimestele üle kogu riigi. Suurema osa ostetud kariloomade puhul rakendati aga plaani B – buy&destroy (osta ja hävita).

1934. aasta tõi Kõrgtasandikule ka uue nuhtluse. Olles hävitanud preeriast koiotid, oli Homo incautus teinud lõpu peale rohtlajäneste looduslikule vaenlasele. Kõrgtasandiku naabruses hoolsasti paljunenud, ent põua tõttu nälga jäänuna, saabusid need näljased loomakesed nüüd sadade tuhandetena noolima seda vähest, mis tolmavatel põldudel tärkamas. Jäneste vastu võideldi ühiskondliku algatuse vormis, relvastuseks inimahelikud ja pesapallikurikad. Ettevõtmise eetilise poole võib vast küsimärgi alla panna, saajetsnagu ka kahjuritõrje üldise kasuteguri, ent sellised ühised ponnistused tekitasid küünarnukitunnet ja aitasid kurjadele aegadele vastu seista. Väga kurjad ajad olid aga ootamas sealsamas, ümber nurga.

tolm14. aprill 1935 läheb ajalukku kui Must pühapäev (ing. ‘Black Sunday’). Soe päikesepaisteline pärastlõuna pöördus põrguks, kui taevalaotus täitus tuhandete lindudega, kes põgenesid suurima tolmutormi eest, mida Kõrgtasandikul eales nähtud. 60-100 km/h liikunud, rohkem kui 300 km laiune must tolmusein pani paljunäinud preeriaelanikud uskuma, et viimnepäev on kätte jõudnud. Ja ehkki viimnepäev kogu oma täiuses ei saabunud, tundsid paljud oma hinges, et see päev on juba mõnda aega käes olnud. Nii mõnedki neist olid kaotanud tolmutormile oma pereliikmeid, tihti ka lapsi. Teeservas, autodest, kõikvõimalike käepäraste takistuste taha varjununa leiti neid lämbununa päev või paar hiljem, kui suurem tolm oli hajunud. Pered jäid ilma isadest, kes kaotanuna pankadele oma vara, leidsid et ei suuda enam oma peret ülal pidada ning läksid kergema vastupanu teed. Leidus ka juhtusid, kus pereemad sooritasid enesetapu, olles viimase piirini viidud tolmust, mis kõikjalt elamisse imbus, tolmust, mis kustutas nende mehi, tolmust, mis lämmatas nende lapsi, tolmust, mis varjutas päikese.

haigelapsSelsamal 1935. aastal kuulutas Punane Rist välja kriisiolukorra. Saatuse hammasrataste vahele olid lõpuks jäänud need, keda oli selle eest enim hoitud ning kes olid ise selles kõige vähem süüdi – lapsed. Pneumoniiti (ing. ’dust pneumonia’) haigestuti kopsudesse kogunenud ja sealt väljastamata jäänud tolmu tõttu, mis põhjustas kopsualveoolide põletiku, tekitas kõrge palaviku ning hingamisraskusi. Tihtilugu oli haiguse tagajärjeks surm. Haiglad ei suutnud olemasolevate ruumidega hakkama saada, mistõttu rajati avariipindadele (võimlad, raamatukogud) hulgaliselt ajutisi haiglaid. Ehkki pneumoniiti suri inimesi igast vanusest, lapstegi vikatimees usinaimat lõikust koolieelikute ja väikelaste hulgas. Paljud vanemad, kel oli see võimalus, saatsid oma lapsi sugulaste juurde, eemale tolmust ja surmast. Paljudel see võimalus aga puudus.

Viis vihmata suve olid oma töö teinud. Lisaks põldudele olid viimase piirini viidud ka inimesed. pasliiEhkki enamusel polnud ideed ja kohta kuhu minna, hakati 1935. aasta lõpus viimaks Kõrgtasandikult lahkuma. Lihtsalt ära! Ära masenduse eest, ära haiguste eest, ära selle neetud tolmu eest, mis seda kõike põhjustas!

1935. aastal sai maapealne tolmupõrgu ka endale nime – Dust Bowl. Jälgides ärevaid sündmusi Kõrgtasandikul, kuulutas Ameerika Ühendriikide Kongress mulla kui loodusressursi ohus olevaks ning rajas selle kaitseks Mullakaitse Teenistuse (ing. ‘Soil Conservation Service’). Teenistus asus jagama rahalisi toetusi farmeritele, kes jätsid senised põllumajandusvõtted ja rakendasid mulda säästvaid abinõusid – kontuurkündi, viljavaheldust, vahekultuuride kasvatamist. 1936. aastaks olid 40 000 farmerit kampaaniaga liitunud, rohkem kui 20 000 km2-l taastati rohumaid ja viljeleti muldasäästvat põllumajandust. Ilmataat kostitas Kõrgtasandikku aga aegade kõige palavama suvega. Põud jätkus.

aed1937. aasta oli kuiv ja tuuline. Aasta lõpuks oli registreeritud 110 suurt tolmutormi. Kõrgtasandiku viie osariigi farmerid, kes muidu olid väga isepäised ja riigi regulatsioonide vaenulikud, pöördusid abipalvega föderaalvalitsuse poole. Sooviti valitsusepoolseid konkreetsemaid samme ning nulltolerantsi kündjate suhtes. 1937. aasta suvel alustaski riik suuremat kampaaniat. Kus vähegi võimalik, osteti kokku põllumaid ning tehti neist rohumaad, kokku ligi 16 000 km2. Mõnelpool maksti farmeritele, et nad jätaksid oma maad sööti. Ehkki puudus kindlus kampaania tulemuslikkuse osas, olid tulemused head. 1938. aastal oli tormides lenduva tolmu ja liiva hulk vähenenud 65%. Tundus, et farmerite elu hakkab normaalsuse poole liikuma. Peagi rokime?

Ent kirss tordile saabus selsamal tolmutormide osas nii rahulikul aastal. Otsekui kõrgem võim oleks otsustanud, et vähemalt MIDAGIGI peab Kõrgtasandiku kohal õhus lendama. Kui muld on taimede all kinni, siis otsime lendajaid kasvõi… piiblist! 1938. aastal ründasid paljukannatanud Kõrgtasandikku rändtirtsuparved. Ehkki tihtilugu ei olnud kahjuritel süüa midagi muud peale aiapostide, andis rändtirtsude rünnak kogu Dust Bowli loole üsna apokalüptilise lõppakordi. Ebausklikumad arvasid sõja lähedal olevat ja ega nad mööda pannudki. Esimesi vihmasabinaid õnnestus sel 1938. aastal küll näha, ent esimene tõeline vihm saabus Kõrgtasandikule alles 1939. aasta sügisel. Pärast kaheksat aastat põuda oli Dust Bowl lõpuks alistatud.

***

1950-ndate aastate alguses lõppes Kõrgtasandikul vihmane periood ning taas keerutasid paaril aastal tuttavates paikades ringi tolmutormid. Ent tänu Dust Bowli lõpuaastatel mitmel pool kasutusele võetud mullakaitseabinõudele jäid need suurusjärkude võrra alla 30-ndatel aastatel möllanutele. 50-ndad ja 60-ndad aastad nägid niisutuspõllumajanduse võidukäiku Kõrgtasandikul. Tundus, et viljasaagi sõltuvus sademetest jääb igaveseks ajaks minevikku, kuivõrd maapõuest välja pumbatavad veehulgad võimaldasid lisaks nisule edukalt kasvatada ka nisust olulisemalt suuremat veehulka vajavat maisi. Tundus, et kõrbepinnase all on miski imeline veekogu, mis on sinna kõigevägevama enda poolt paigutatud, teenimaks igavesest ajast igavesti Kõrgtasandiku paljukannatanud farmereid.

Tõepoolest, Suure tasandiku all paikneb üks maailma suurimaid põhjaveereservuaare, tuntud kui Ogallala põhjaveelade (ing. Ogallala aquifer), mis kujutab endast tohutut ürgorgude süsteemi, mis on täitunud Neogeeni-aegsete setetega. Need setted (liivad-kruusad) moodustavadki loodusliku veehoidla, millesse on talletunud vesi neist kaugetest aegadest, mil Kõrgtasandikul jagus vett küll ja veel, ehk siis viimastest jääaegadest. Paraku on poolkõrbeline tänapäev üsna kasin põhjavett juurde tootma ning nii on farmerid teinud järeltulevatele põlvedele karuteene, kulutades põldudel vett kaugelt rohkem kui seda hädapärast tarvis on. On tehtud arvutusi, et samade tarbimismahtude juures jätkub Ogallala veelademe vett Kõrgtasandiku lõunaosa põldude niisutamiseks veel umbes järgmiseks kahekümneks aastaks. Ehkki sealsetes piirkondades on põhjavee säästmiseks hakatud järk-järgult loobuma niisutuspõllumajandusest ja võetud kasutusse mulda kaitsvaid maaviljelusviise, võib olla juba pisut liiga hilja. Kell tiksub ning kui õigeks ajaks ei ole võetud mõistust pähe, näeb Kõrgtasandiku lagedatel väljadel õige pea, pigem varem kui hiljem, taas rullumas inimese loodud hiidmälestusmärke iseenese ahnusele.

(Kirjatükis on illustratsioonidena kasutatud materjale Wikipediast ning filmidest “Surviving The Dust Bowl” (2009) ja “The Dust Bowl” (2012)

Advertisements