Kui Hispaania konkistadoor Francisco de Orellana 1543. aastal, värskelt Ameerikamaalt naasnuna, rääkis emamaal oma rännakust, ei usutud teda. Jutud ürgmetsade keskel voolavast tohutust jõest, mille kallastel on noolsirged teed ja kanalid ning laiuvad linnad, milledest mööduvaid eurooplaste paate ründavad naissõdalased, amatsoonid, mõjusid Euroopas pehmeltöeldes väheusutavalt. Konkistadoor solvus ning lahkus Hispaaniast, et tuua uusi tõendeid maast, mille Peruu indiaanlased olid talle kätte juhatanud ning mida ta oli külastanud. Paraku lõppes maadeavastaja maine teekond üsna pea sellesama jõe suudmes, millele ta oli oma amatsoonijutuga nime andnud.

Orellana poolt otsitud ja leitud tsivilisatsioon jäi teiste õnneküttide poolt tabamata. Aastakümneid hiljem leidsid maadeavastajad eest üksnes kõikjal laiuva vihmametsa ning üksikud kiviajas elavad indiaanihõimud. Ei märkigi kanalitest, teedest, linnadest, rääkimata müütilisest kullalinnast El Doradost, mille lävel Orellano väitis ennast käinud olevat, läbides esimese eurooplasena Amazonase jõe täies pikkuses.

Järgnevail aastasadadel sai inimkonnale selgeks, et jutud Amazonase vihmametsades peituvatest linnadest on jama – kehvadel troopilistel muldadel pole säärase suure tsivilisatsiooni eksisteerimine üleüldse võimalik! Seda tõestasid ilmekalt kolonistide endi haledad katsed vihmametsa põldudeks muuta. Tagajärjeks oli rikutud ja erodeeritud maa, millel ei kasvanud enam mitte midagi.

Ent vihmamets varjas endas saladust. Müütiline El Dorado oli olnud olemas. Ta oli endiselt seal, tuli üksnes osata vaadata. El Dorado sisu ei peitunud kullas, vaid mullas.
El Dorado on Terra preta.
http://www.youtube.com/watch?v=qqp_H95wjPE

Advertisements