Mulle meenus lapsepõlves loetud muinasjutt. Muinasjutt jutustas kuningapojast, kes tahtis saada surematuks. Oma teel Surematuse Kuningriiki kohtas kuningapoeg kuningriike ja kuningaid-kuningannasid, kellele Emake Loodus oli teinud kingi: Ta võimaldas neil kuningriikidel (koos kõigega nagu nad olid – monarhid, alamad, know-how jm.) püsida sadu ja tuhandeid aastaid ilma haiguste ja surmata. Põhimõte oli kõigil juhtudel üks, kuigi tingimused pisut varieerusid, sõltuvalt iga riigi geograafilistest, geoloogilistest, klimaatilistest ja kultuurilistest iseärasustest. Kõigil oli miski, mille eksistentsist sõltus kuningriigi püsimine. Ühes riigis oli selleks suur tammemets, teises suur mägi, kolmandas saalitäis tikkimisnõelu. Ja öeldud oli: seni kuni püsib see tammemets, seni kuni see mägi ei ole maatasa kulutatud, seni kuni pole nüritatud viimanegi tikkimisnõel, püsib teie kuningriigi status quo.

[…]

Mis on erosioon?

Erosioon ehk uuristus on voolava vee, liustike, tuule või lainete tekitatud kulutus, mille tagajärjel osa pinnasest ära kandub.
Mõnikord mõistetakse erosiooni all kitsalt protsessi, mille käigus voolav vesi kulutab ja kannab ära kivimeid, setteid ja mulda. (Wikipedia)

Kui võtame eestlasena erosiooni oma mätta otsast, peame tõdema, et ilma erosioonita poleks meil sõna otseses tähenduses mitte millelegi toetuda. See, et saame sel 2013. issanda aastal seista kodumaa pinnal ninad maailmamere veepiirist kõrgemal, on ainult tänu sellele samale, sadu aastamiljoneid toimunud erosioonile, mis kuskilt mujalt tõi ja meikälaistele setitas. Kambriumi ajastu savid ja liivakivid, Ordoviitsiumi ja Siluri lubjakivid-merglid, Devoni liivakivid ja lubjakivid, viimastest jääaegadest pärit kraam – kõik see on siia meile otsekui tasuta virna laotud – ole vaid mees, ela ja kasuta!
http://www.ut.ee/BGGM/eestigeol/geol_kaart5.gifEi ole head ilma halvata. On enam kui rohkem alust kahtlustada, et Devonijärgsetel segastel aegadel (350 miljonit aastat tagasi ja noorem) sattusid tänapäevase Eesti alad suhteliselt ebasoodsatesse tingimustesse, ehk siis settimine lakkas ja maad võttis kuri kulutus ehk… nojah, kitsamalt öeldes erosioon. Meri ja maa olid teinud omad lükked – varem vee all olnud ja mere- ning deltasetteid nautinud piirkond (antud juhul tänase Eesti alad) tõusis mingil meile päris täpselt teadmata hetkel veepiirist kõrgemale ning asus maksma tolli tuulele ja voolavale veele. Erosioon! Röövimine päise päeva ajal!

Kas ka tegelikult läks midagi kaduma?

Samamoodi nagu eestlased endid tubliks ajalooliseks viikingirahvaks peavad (suuremaid tõendeid omamata, ent tehes lihtsa tehte 1+1=2), on ka geoloogidel alust väita, et tegelikult olid tollal Eesti alad settekivimite osas oluliselt tüsedamad praegusest. Rahulikult võib ka Läänemere nõo tekke kirjutada Eesti alade erosiooni „kurba“ raamatusse. Sellest, et hiljem erinevad liustikud meile Soome ja Rootsi aladelt hulga nodi juurde tõid, on vähe lohtu, sest mõeldes kõige selle kulla ja karra peale, mis SIIT Läti- ja Leedumaa poole minema pühiti, hakkab puhteestlaslikult kurb olla. Seejuures olles suuresti teadmatuses selle osas mis siit täpsemalt minema pühiti ja kui palju pühiti, oleme südamepõhjani veendunud, et see mis minema pühiti, oli VÄGA väärtuslik!

Erosioon kui protsess on kõikehõlmav ja paratamatu. Ühest kohast võetakse, et teises kohas saaks tekkida. Ühe surm on teise sünd. „Mullast oled sina võetud…“, sedastab üks paljudest maailma religioonidest. Kurbnaljakal kombel ei tunnista seesama religioon (nagu ka mitmed teised monoteistlikud usundid) reinkarnatsiooni, mistõttu on selle religiooni „geneetilisse koodi“ juba üsna algusest peale programmeeritud konfliktid ümbritsevate kultuuride, uskumiste ja tärkava teadusega. On jäänud vaid see üks elu ringkäiku kirjeldav lause. Mitmed teised religioonid põhinevad paljuski taassünni ringil (spiraalil), mis (detailidesse laskumata) kirjeldab rohkemal või vähemal määral maailma ja seal toimuvaid protsesse. Võib arvata, et kõik maailma vanad religioonid on saanud oma alguse universumi ja looduse jälgimisest ning seal aset leidvate sündmuste interpreteerimisest. Konkreetse religiooni interpretatsiooni ulatus ning alglätetest eemaldumine on juba paljuski sõltunud ajaloolistel hetkedel „pumba juures“ olnud valitsejate-võimurite suvast. Vastavalt vajadustele ja kohalikele oludele on üht-teist võimendatud ja müstifitseeritud, kolmas ja neljas aga kui loodud pilti sobimatud, tasahilju ära kaotatud. Erodeeritud.

Erosioon on järjekindel. Ta tuleb varem või hiljem. Mägesid on alati vaadatud kui midagi igavest ja ürgset. Jeesus Kristusele oli Peetrus kaljuks, millele ehitada kogudus [Matteuse 16:18]. Mitmel pool kirjas ja kõnes ollakse veendunud, et ühed või teised mäed on seisnud siin ja seal aegade algusest peale ning seisavad aegade lõpuni.

Geoloogidel on ses osas natukene isemoodi arvamine. „Andke mulle toetuspunkt ja ma liigutan maailma“, ütles Archimedes. „Andke endale piisavalt aega jälgida ning te näete kuidas need mäed kaovad“, võiks öelda geoloog.

Erosioon on protsess, mis armastab suuri kõrgustevahesid ja avatud pindu. Kuivõrd mägede kulumine on inimesele kaugelt üle võimete tajutav protsess – isegi geoloogilisel mitmemiljardiaastalisel ajaskaalal on mägede teke ja kadumine märkimisväärne sündmus – pöörakem parem pilgud sellele, mis pudeneb hetkega tolmuks kui vähegi kurjema pilguga peale vaadata. Sellele, mis tõuseb lendu kui valjusti hingata. Vaadakem mulda.

Muld on kokkupuutekoht „elusa“ ja „eluta“ looduse vahel. Üsna meelevaldne ja pigem vale määratlus, ent ilmselt saab iga lugeja aru, mida ma silmas pean. Lähtekivim – enamasti kruus, liiv, aleuriit ja savi – moodustab mulla „eluta“ osa. Mulla „elus“ osa koosneb mikro- ja makroorganismidest – bakterid, seened, lülijalgsed, vihmaussid ja muu, mis siblib ja liigutab (seened vähem, teised pisut rohkem). Mulla mahult kaugeltki mitte suurima, ent olulisima osa moodustab skaalal „elus-surnud“ vaadeldav mulla elusate surnute sektsioon ehk mulla „zombie-osakond“. See on orgaaniline aine, mis on selleks liialt surnud, et olla elus, ent liialt elus, et olla surnud. Lisaks mineraalosale, siblijatele ja orgaanikale sisaldab muld ka suure hulga vett ja õhku. Alles siis, kõige selle koosmõjul, moodustub võrdlemisi pika aja jooksul elujõuline keskkond – muld.

Muld on oma olemuselt universaalne. Olles toidulauaks taimedele ja loomadele, on ta ka kilbiks, kaitstes erosioonialteid pinnase alumisi kihte erinevate atmosfäärinähtuste eest, nagu temperatuur, vihm ja tuul, mis üritavad oma tööd võimalikult põhjalikult teha.

Muld on vastupidav. Tänu kõigile koostisosadele moodustab muld struktuuri, mida on võrdlemisi raske murda kui muld on täies elujõus – terve. Terve muld kasvatab terveid taimi, mis on eelduseks tervete loomade, sealhulgas terve inimese, muretule eksistentsile. Taimkate moodustab mulla ülemise kaitsekihi, mis on samas ka mulla toitumisbaas – taimejäänused, mille olulisim osa on süsinik, seotakse ajapikku mulla poolt ja nad saavad osaks masterplan’ist.

Inimene, agar loom, on suure osa oma eksistentsist üritanud saagida selle tabureti jalga, millel ta ise istub. Mulla puhul on väljendunud see eelkõige röögatutes ponnistustes vabastada mulda huumusest. Olles saanud oma käe ja käsu alla tule, ei möödunud ilmselt poolt päevagi kui mõni hothead oma pädevust metsale tutvustas. Mõned ajad hiljem hakati seda metsastel aladel põllumajanduslikul eesmärgil süstemaatiliselt tegema. Meenub lõik legendaarsest pildivihikust „Munakollane kuldajastu“, kus üks muinaseestlasest ullike uhkelt teisele oma tegemisi tutvustab: „Näe,see on ale.“. „On hale vaadata jah“, saab ettevõtja kaasaegselt karmi hinnangu. Ometigi on hilisemal ajal ja ka tänapäeval peetud üsnagi nutikaks mõtteks põletada põhk põllul, tuues põhjenduseks mida iganes. Eestis on see kulupõletamise nime all võtnud hooti lausa rahvaspordi mõõtmeid. Õnneks on mullaelustiku ja orgaanika holokaustist enamik mõtlevaid inimesi tänapäeval loobunud.

Aga mulda võib rikkuda ka muud moodi. Vana hea agraartrikk on küsida sihtgrupilt mis värvi on lumi. Saades soovitud vastuse, tuleb küsida kohe otsa: Mida lehmad joovad? … Loomulikult piima! Nojah, õnnestub üheksal juhul kümnest. Paremini etteennustatava tulemuse saab ainult ühe küsimusega ja ilma igasuguse trikitamiseta: Mida traktor põllul teeb?
Ainult paadunud friik teab, et traktor veab silo või külvab. Ülejäänud teavad kõik õiget vastust!

Olles aastatuhandeid metsikuid söödavaid seemneid võsas lihakõrvaseks jahtinud, asus inimene neid lõpuks endale sobivas kohas maa sisse torkama. Efekt oli üüratu, ehkki see sundis inimese paikseks. Kuigi kaua ei viitsinud aga inimene pulgaga kükkida ja umbrohtu rohida ning asus ainult talle omase innuga saagima jalga eelmainit’ taburetil, millele ta ennast just istuma oli asutanud. Ader oli võimas relv, mis laskis kerkida tervel real muistsetel tsivilisatsioonidel, ent ootamata liiga kaua, tutvustas ennast maailmale ka tont, kes nüüdsest asus adraga samas sammus oma matti võtma.

Pöörates viljaka mulla pahupidi, vabastati tohutul hulgal toitaineid, mis võimaldasid põldudelt saada saake, millistest varem polnud osatud unistadagi. Ent need toitained ei jäänud jalg üle põlve künnivao peale kõõluma ja järgmist head aastat ootama. Pööranud ümber mulda kaitsva kamara, rebestati mulla struktuuri ning avati tee veele ja tuulele. dresdenOrgaaniline aine, huumus, olles eluterves mullas vett ja toitaineid siduv ning vahetav superosake, kuivab õhuga kokkupuutel ning muutub lenduvaks endiseks superosakeseks. Vihm on põllule enamasti õnnistuseks, ent küntud põllule on vihmapilv sama mis Dresdeni linnale brittide ja ameeriklaste lennukid 1945 aasta veebruaris.

Kujutades ette mullaerosiooni läbi vee, kerkivad meie silme ette enamasti televiisorist nähtud sogaste vete vood, saabumas kiirel hool kusagilt kõrgemalt kuhugi madalamale. Enamasti leiab ka sündmustik aset KUSAGIL kaugel maal. Tegelikult on vee pinnaerosioon, mis teeb ajalehepealkirju ja uudislõike nii efektseteks, üksnes kurva sündmuse trööstitu lõppmäng. Mulla vee-erosiooni kõige määravam ja hävitavam osa on vihmapiiskade pommitamine. Kaunishinged armastavad seda protsessi ka lihtsalt vihmasajuks kutsuda, ent mõte jääb. vihmapiiskÜks korralik romantiline vihmasadu värskeltküntud põllu kohal on vee-erosiooni A, B ja C. Adra poolt puruks kistud muld on vihmapommidele kergeks saagiks, struktuurist välja kistud mullaosakeste horisontaalne ärakanne vee või tuule poolt on seejärel juba aja küsimus. Me näeme seda õhus, me näeme seda künnivagudes, me näeme seda kraavides, me näeme seda jõgedes.

Pöörame oma pilgu kiirelt Ameerikasse. On 1920-ndate aastate lõpp ja preeria on vallutanud jänkide meeled. Uus kullapalavik on haaranud ameeriklased oma võimusesse, sest seni kasutamata preeria antakse farmerite käsutusse. Esialgsed saagid on müstilised ning iga seiklushimuline ameeriklane pürib farmeriks. Haritakse üles meeletud hulgad maad, rajatakse kümned ja kümned uued linnad. Mööduvad mõned üksikud aastad ning paradiisist saab põrgu. 1930-ndate keskpaiku haarab Ameerika enda haardesse Dust Bowli-nimeline õudus. dust bowlIkaldusele järgneb ikaldus, inimestel napib õhku mida hingata, vastloodud linnad jäetakse maha. Ühendriikide valitsus samahästi kui eirab probleemi, ent põrkub reaalsusega kui ka Washingtoni hamburgerite vahel hakkab krõmpsuma preeriate muld.

1950-60-ndate aastate Nõukogude Liit. Rahvast hullutab uudismaade kampaania. Noored inimesed, ka Eesti NSV-st, sõidavad Kasahstani steppidesse saamaks osa erakordsest õnnest – lõpmatust viljasaagist. Lubatakse ei tea mitut koristust kalendriaastas. Paraku tabab entusiaste õige pea teatav ebaedu ning Kasahstani steppides keelatakse künd. Uudismaa eduloost saab farss.

Ent künd ei ole ainus võimalus mulla elu põrguks muuta. Samamoodi, nagu alepõllundus ei seganud inimkonda seni, kuni kaks või kolm või kolmkümmend tublit aletajat liialt kõrvuti elama polnud asunud, ei teatud midagi ka võimalusest rikkuda mulda pelgalt karjatamise läbi. Ülekarjatamise läbi. See eeldas teatavat kriitilist kariloomade arvu ja vähest kasutatavat maad, mis inimkonnale omaks saanud loomapidamisharjumuse ja järjest süveneva vähese liikuvuse tõttu oli õige kiire tekkima. Lehmad, lambad, kitsed, põdrad, karud, hundid – mida iganes sa suures kontsentratsioonis pisikesele maa-alale kupatad – kõik teevad oma töö ära! Taimed konsumeeritakse toiduks kuni juurteni, muld tallatakse, taimede elukeskkond saab häiritud. Tulemuseks on rikkis muld, kus taimed enam korralikult ei kasva ja toitained erodeeritakse mullast. overgrazingSobivate asjaolude kokkusattumisel on tulemuseks kõrbestumine. Viimast ei maksaks nii täht-tähelt võtta, kuivõrd kõrbestumise protsessid ei pea tingimata toimuma beduiinide ja kaamelite valvsa pilgu all. Vastavalt kõrbestumise vastu võitlemise ÜRO konventsioonile, on ka näiteks Läti kuulutanud end kõrbestumisest mõjutatud piirkonnaks.

Kuivõrd inimene on leidlik, leiutab ta omaenese tarkusest juurde meetodeid kuidas mulda rikkuda. Lapski teab, et lämmastik on kriitiline element, mis paneb taimed kasvama. Õnneks ei ole lastel voli ja võimu lämmastikku väetisena üüratutes kogustes põldudele loopida. Farmeritel kahjuks see võimekus on. Ehkki tehastes toodetud väetis on kallis, peavad paljud seda ainsaks mooduseks kuidas põllust saak välja pigistada. Väetise lämmastikuühendite mulda sattudes käivitub aga kooliõpikutest tuttav füüsikaline protsess, osmoos, mille tõttu hävib suur hulk mullas elutsevaid mikroorganisme, kes kuivavad lihtsalt ära. Samas stimuleerib lämmastik neid mullamikroobe, kes toituvad mulla orgaanilisest ainest. Piltlikult öeldes pistab muld ennast ise nahka. Kaotades orgaanikat, väheneb seetõttu muu hulgas mulla võime siduda lämmastikku, ehk täita eesmärki, milleks väetis põllule üleüldse toodi – deadzoneolla taimedele kättesaadav. Mullas sidumata lämmastik lahustub vees ning liigub põldudelt veekogudesse, põhjustades nende eutrofeerumist. Muld aga kaotab orgaanilist ainet, tema struktuur laguneb, taimede kasv on häiritud ning saak kasin. Väetaja teeb nähtust kiired järeldused ning iseenesetarkusest tulenevalt suurendab järgmisel aastal väetisenormi…

Ilmselt eksisteerib veel mitmeid ja mitmeid vahvaid mooduseid, kuidas mullale käru keerata. Siin PEAB veel olema pisut tegutsemisruumi visionääridele. Elada omadega juba 21. sajandis, ent tulla alles nüüd välja tõeliselt vinge mulla erodeerimise ideega – kõigi erosioonide emaga – vaat see oleks võimas startup! Näen vaimusilmas juba neoonreklaami: „Põllumees! Mullanarrimine ainult sulle ja ainult täna tavapärasest 6000 korda kiiremini! Uudishimu pole patt – Näe lapselapselapselapse põlde oma silmaga juba homme! Ära mõtle, osta kohe!“

Võibolla selle põllu nägemine paneks põllumehe mõtlema. Võibolla mullaerosioon toimubki inimese vahval giidimisel üksnes sellepärast, et kaasaegsed ise seda aeglast protsessi ei märka. Võibolla, kuid mine tea.

Pöördugem tagasi selle pika jutu algusesse, muinasjutu juurde. Mida tegid need kuningad ja kuningriigid? Kas nad istutasid ühes riigis noori tammesid? Kas nad rajasid teises riigis mäenõlvadele erosiooni kaitseks terrasse ning paigaldasid bentoniitmatte? Kas nad hoidsid kolmandas kuningriigis igaüht neist miljonist nõelast vati sees?

Oh ei! Ühe riigi rahvas, eesotsas kuningaga, laastas tammikus nagu kari üraskeid, teine riik oli mattunud tolmupilve, mille keskmes müttas kuningas oma jüngritega, võideldes kõvemate kivimikihtide ja isostaasiaga. Kolmas riik ja nende raudnäpust kuninganna tikkisid aastasadade jooksul täiuslikuks lihvitud töövõtete abil kunstiteoseid, millega täidetud linnriik võinuks vabalt jõuda UNESCO maailmapärandi nimistusse, kui vaid sellest suitsidaalsest kambast oleks kellelgi olnud mõni minut aega, et vastavale komisjonile taotlus valmis kirjutada.

Surematuks saada sooviv kuningapoeg vaatas hetkeks seda lollimaja ja sammus oma teed edasi.

 

Advertisements