Miks mitte kasvatada samal põllul aasta jooksul viite erinevat kultuuri? Aga miks mtte kümmet? Või kahtkümmet? Ja miks mitte suuremat osa neist läbisegi, nii nagu jumal juhatab?! Kõlab kui põllumehe õudusunenägu või Greenpeace’i õnnestunud sabotaažiakt.

Ometigi on „harjumus“ kasvatada vahekultuure ajal, mil põld nö „päris“ vilja ei kanna, hoides põllu seeläbi aastaringselt värske taimkatte all, leidmas maailmas järjest rohkem ja rohkem järgijaid. Oma osa on siin kindlasti permakultuurinduse kui maailmavaate populaarsusel, ent suurem osa farmereid (kui pragmaatikud) on avastanud, et selline „heina ja oblikatega jamamine“ ei kuluta tavapõllundusega võrreldes oluliselt rohkem aega, ega ka raha. Samas tegeletakse mullaviljakuse tõstmisega – erosiooni ei toimu, suureneb mulla huumusesisaldus, paraneb mulla veerežiim, kasvab mulla bioloogline mitmekesisus. Lisaks sellele hakkab järjekindlalt vähenema ka mineraalväetiste, herbitsiidide ja pestitsiidide vajadus, mis on otseselt seotud mulla kui ökosüsteemi tervenemisega.

Siinkohal viskame lingina üles dokfilmi, kus pisut vähem kui poole tunni jooksul saate heita pilgu südame ja mõistusega tehtud põllumajandamise suunas. Just nimelt suunas, sest tegelikult ei ole ka need farmerid seal filmis kaugeltki veel kohal. Kuid nad on loodetavasti õigel teel. Mu daamid ja härrad, saagem tuttavaks — Under Cover Farmers!
Advertisements