Narva karjäär on 1970. aastal rajatud pealmaakaevandus, kus kaevandatakse põlevkivi. Lisaks väärtuslikule põlevkivile tuhnitakse üles ka suur hulk vähemväärtuslikku mulda, turvast, liiva, savi, moreeni, lubjakivi, merglit ja põlevkivi (mis ei vasta gosti nõuetele või mis lihtsalt jääb kopamehel kahe silma vahele).

Nõndaviisi lõuna poole liikudes ja järjest sügavamale maa sisse kaevudes, saadetakse Eesti Energia erinevatesse ahjudesse järjest uued ja uued tonnid pruuni kulda. Väiksema energeetilise väärtusega kraam heidetakse seljataha, kus see siis pärast mõningast vormimist ja maastikukujundamist jääb maha lagedate ja klibuste, kuni 20 m kõrguste kuhjetena, iga kuhje kilti poolteist lai ja hetkel pisut üle kolme kilomeetri pikk.Õnneks aga ei jää see lage väli loodusliku katteta. Ehkki mulda pole selle klibuse kuumaastiku katmiseks esialgu kuskilt võtta ja aherainepuistangu veerežiimi tõttu oleks ilmselt sellise haljastamise tulemuslik pool võrdlemisi kesine, annab tööstusmaastiku metsastamine üsnagi vahvaid ja silmaga nähtavaid tulemusi

Hakates Mordorile sarnanevast kaevandusalast mööda puistangut põhja poole astuma, jõuame esimeste puuistikuteni. Kuigi huumuse tekkeks annavad lehtpuud (nt sanglepp ja kask) rohkem „saaki“ ning on vähem tuleohtlikud, on suurem osa Eesti põlevkivikarjääre metsastatud hariliku männi istikutega (mille vahele on „tulemüüridena“ pikitud lehtpuistuid). Ja oma töö teevad nad ära! Ehkki esialgu suudab põlvepikkune männiistik tekitada enda ümber üksnes tagasihoidliku klibu katva okkaringikese, võib kaevanduse vanema osa poole liikudes ning järjest eakamaid istutusalasid läbides leida kinnitust tõsiasjale, et loodus tühja kohta ei salli kui talle vähegi võimalus anda. Ning mänd on tubli pioneerina uuele tekkivale ökosüsteemile korralikuks stardipaketiks ja ankruks. Männiokastest, puulehtedest, okstest, samblast jms moodustunud varise ja metsakõdu baasil tekib pikapeale huumus ja aheraine mineraalse osaga segunedes moodustubki muld.

Niimoodi, läbides eri aegadel istutatud puistuid ja vaadates mõttega enese ette maha, rullub ca kolmekilomeetrise jalgsimatka käigus mööda inimese poolt tekitatud segadikku meie ees lihtsustatud kujul lahti lugu — mulla tekke lugu — mis oleks nii paganama lihtne kui ta nii kuradima keeruline ei oleks.

Fotogalerii

Advertisements